oma maapealsesse elusse, igatsesin... oma laste järele, oma naise järele ja paljude teiste järele. Tegin
otsuse tagasi pöörduda, kuigi teadsin, et piletihind võib olla ülisuur: arvestades mu keha
bioloogilisi, füsiolooglisi ja materiaalseid vajadusi ning puudujääke, samuti seda, et sellest säravast
elamusest jääb vaid mälestus. Ma ei tea üldse, kuidas ma tagasi sain, aga niipea kui ma olin
otsustanud tagasi tulla, kaotasin KÕIK, mis ma oleksin tahtnud olla või teada, ma olin tagsi.“
Selliseid positiivseid ja negatiivseid SLK-sid on kogenud maailmas miljonid inimesed hoolimata
nende haridustasemest. Näiteks juba ainuüksi Põhja-Ameerikas on SLK-sid esinenud viiel
protsendil elanikkonnast. SLK-d ei sõltu inimeste religioossest taustast, sest neid näevad nii ateistid
kui ka sügavalt usklikud inimesed. Näiteks ka ateistid näevad positiivsete SLK-de korral tunnelit,
valgusolendeid, sugulasi jne, mitte ainult usklikud.
Kuid SLK-de kogemuste tõlgendamisel tundub inimese kultuuriline või religioossne taust siiski
olevat määrav. Näiteks võivad kristlased näha valgusolendis kui Jeesust Kristust, kuid samas võivad
moslemid seda tõlgendada kui Allahina. Peaaegu kõikide juhtumite korral mõjutab SLK inimese
edasist elu lausa määravalt. SLK kogemused muudavad ülisuurel määral inimese väärtushinnanguid. Peale Raymond Moody on kuulus SLK-de uurija ka veel Kenneth Ring. Ta uuris 26 inimest,
kes olid kogenud surmalähedasi kogemusi. Nende inimeste väärtushinnangud muutusid hiljem oluliselt. Oma raamatus Heading toward Omega ( Kurss Omegale ) avaldas ta oma uurimuse
tulemused:
„Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama rohkem tähelepanu ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi isikliku positsiooni ja aineliste
väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad
kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse sügavamat mõistmist. Ja
oluline on, et need teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid
kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“
3.1.2.4 Surmalähedaste kogemuste uuringud
Viimaste sajandite jooksul on kogutud paljude uurijate poolt üsnagi suurt andmestikku, mis
tõestavad inimese kehast väljumise kogemusi. Juba pikka aega suhtusid teadusliku
(para)psühholoogia ala spetsialistid hinge- ehk astraalkeha käsitlusse üsnagi skeptiliselt. Tänapäeval
on arusaamad siiski üsna muutunud. See tähendab seda, et ( vähemalt ) paranormaalsete nähtuste
uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka kui uurimusobjektina.
Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise
kogemusi uuriva keskuse. Professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast väljumise kogemustega ) kaasnevad „astraalkujud“ sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis
viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise
uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi
uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green.
Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute
andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks
inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin.
Inimestega, kellel esinevad bilokatsioonivõimed, on mõlemal juhul sooritatud väga häid laborieksperimente. Näiteks kui inimesest eraldub „tihenenud astraalkeha“, on ta ikkagi võimeline näiteks
lauale koputama ja liigutama tooli, lauda või ust. Nii on selgunud Durville´i eksperimentidest.
Kindlaks on tehtud seegi, et „hingekuju“ kaalub 30 grammi, kui see peaks kaalul seisma. Durville
avaldas 1909. aastal raamatu „Le fantóme des vivants“, kus ta oma katseid siis kirjeldab. Inimese
„astraalkujult“ on õnnestunud võtta isegi sõrmejälgi. See õnnestus Lancelinil ja 1913. aastal avaldas
ta ka raamatu „Méthode de dédoublement personnel“, kus ta oma katseid kirjeldab.
Aegade jooksul tehtud inimese kehast väljumise uuringutest on täheldatud seda, et kehast
väljumise korral inimese tajud ja tunded kahekordistuvad. Kehast väljumist nimetatakse
70