olemasolu ). Selles mõttes omab teadus inimkonnale halba kui Kristusele eelnevat Antikristust
mitteisikulises vormis ( sest teaduse arenguga kaasneb vältimatult ateismi levimine, mis viib
inimkonna Jumalast eemale vastupidiselt Kristuse õpetustele ). Kusjuures Piiblis on mainitud mitte
ühte, vaid väga palju antikristusi ja antud kontekstis võib see tähendada teaduse viljelejaid ehk
teadlasi. See tähendab seda, et teadus on kui antikristlus ( mitteisikulises vormis ) ja seega on
teadlased kui antikristused.
Kuid teiseks võib teaduse funktsiooni vaadelda ka palju positiivsema poole pealt. Nagu me
näeme Maailmataju erinevate osade õpetustest või üldistest põhiprintsiipidest, võib kindlalt väita
seda, et inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng viib lõpuks ikkagi „Jumalani“, mille tulemusena
muutub suuresti religiooni „väliskuju“ ( s.t. ei räägita enam Jumalast vaid Universumi kõige
põhilisematest füüsikaseadustest ja ei räägita enam Jumala armastusest vaid ülimast
teadvuseseisundist ), kuid sisu jääb muutumatuks ja on palju rohkem mõistetavam paljudele
inimestele maailmas. Jeesus Kristuse põhisõnum inimkonnale on see, et Jumal on armastus ja seda
saab tunda igaüks, kes seda soovib. Armastuse ehk ülima õndsuse tunne on keskseks teemaks ka
Maailmataju üldises olemuses.
Esinevad palju „üleloomulikke“ nähtusi nagu näiteks Piiblis vee muutumine veiniks, surnu ülesäratamine ellu, tuhandete meeste söötmine kõigest ühe leivapätsiga jpm. Üks tähelepanuväärsemaid
nähtusi on Jumala inglite või Jumala saadikute ilmumine inimeste ette. Neid kutsutakse ilmutusteks.
Ka neil on tegelikult oma kindel funktsioon maailma usundites. Loomulikult on nad ikkagi seotud
tulnukate tegevustikuga Maal. Nende pealt näha üleloomulike nähtuste taga etendavad siiski maavälised jõud. Nad teevad seda selleks, et inimkonda usku pöörata. Inimesed on ju harjunud mõtlema
seda, et mida pole oma silmaga näinud, siis seda ka ei usu. Sama lugu on ka Jumala olemasoluga. Et
inimesed usuksid Tema olemasolusse, peab ta meile mingisugusel kujul korda saatma imetegusid.
See, mida suudab saavutada kõrgtsivilisatsioon, on meie jaoks maagia. Tulnukate tehnoloogiasse
mõisteti tol ajal kui nõiakunsti. Prohvetite või Jumala saadikute imeteod ning paranormaalsed nähtused on kui tõendusmaterjaliks Jumala olemasolusse ja Tema väesse kõige elava üle.
Kui Jumalat ei ole olemas, kes oli siis Jumala poeg nimega Jeesus Kristus? Ajalugu jutustab Temast kui Jumala pojast ehkki Jeesus ise nimetas ennast siiski Inimese Pojaks. Kes olid siis need
prohvetid keda inimajalugu tunneb ja teab? Nagu ikka – on ka nendel oma seos maaväliste jõududega. Jeesus Kristusel ei olnud tegelikult Jumalikku päritolu vaid oli hoopis maavälise tsivilisatsiooni
päritoluga. Ta lihtsalt etendas ühte kindlat funktsiooni religioonis ( Kristluses ) - pöörata inimkonda
usku, et inimesed ei peaks tundma tehnoloogia kuritarvitamise mõjusid. Tema oli elav näide usu
veenduvusest ja selle jõust. Selline „roll“ on nii ka paljudel teistel prohvetitel paljudes teistes maailma usundites. Prohvetid on samasugused sõnumi kandjad Jumala olemasolust, kui Jumala saadetud imeteod inimkonnale.
Mitte kogu religiooni sisu pole illusioon või tegelikusest tõest moondunud. Selles on nii õigeid
jooni kui ka paraku selliseid tahke, mida tuleb teistmoodi hinnata. Näiteks kui Piibli selline loodusteaduslik poolsus osutus vääraks – nagu me eespool nägime – siis kristluse filosoofiline sisu ja mõte jääb siiski kehtima. Näiteks vaimsed väärtused, armastuse filosoofiat, õiguse ideoloogiaid jne –
mis on omane kõrgtsivilisatsiooni mõtlemis- ja käitumismallidele. Näiteks Jumala kümme käsku,
mis Piiblis kirjas on, ei saa keegi eitada, et need õiguslikult väärad oleksid. Jeesuse õpetused inimkonnale on õiged ja neid tuleb järgida. „Tema sõnad ja vaated elule on tõde“. Kogu religioon on
loodud suuremal määral „kõrgemalt poolt“ - „autoriteks“ on maavälised tsivilisatsioonid. Päris
must-valget nägemust ei peaks siiski r VƖv