Aasta tuhandeid ei olnud inimühiskonnas teadus peaaegu üldse arenenud – võrreldes seda tänapäevase arenguhüppega. Teaduse plahvatuslik areng sai alguse umbes kahe kuni kolme sajandi eest.
Kuid tekib küsimus selles, et miks alles „viimasel ajal“ ilmus inimühiskonda teaduse roll? Inimtsivilisatsioonis on kurjusega probleeme väga suurtes mastaapides. Inimsugu on kui bioloogiliselt ja
psühholoogiliselt väga agressiivne elutsev liik Maal. Inimesed on pooleldi pärit tulnukatest ja pooleldi pärit ahvidest ( loomadest ). Inimene on pooleldi loomaliku päritoluga ja see kajastub teatud
määral ka mõningates ühiskonnas aset leidvates sündmustes ja protsessides. Teaduse arenedes kujunevad välja ka igasuguseid tehnoloogiaid – seda eriti sõjanduse valdkondades. Inimene on väga kärme tehnikat kurjasti ära kasutama. Seda näitab näiteks Esimese ja Teise Maailmasõdade sündmused
ajaloos. Tulnukad püüavad ära hoida sellise arengufaasi tekkimise inimajaloos, mil inimkond hakkab ennast hävitama. Terrorirünnakud 11. septembril aastal 2001, tuumasõjad ja kliimasoojenemine
on ainult mõned näited pikast nimekirjast. Raske tunnistada aga inimesed on tegelikult väga loomaliku ja halbade kalduvustega mõistuslikud olendid Universumis. Juba praegusel ajal on rahvusvahelisel üldsusel raskusi massihävitusrelvade eemalhoidmisega väärkasutamisest. Tegelikult pole see
ainus põhjus miks teadus inimühiskonnas varem ei hakkanud arenema tulnukate jälgimise all. Teaduse edenedes võib inimkond ise ühel heal päeval avastada enda tegeliku päritolu. Seda, et tulnukad
on inimkonna loonud ja inimesi ekspluriteeritakse maaväliste liikide vahel. Tehnoloogia arenedes
võivad teadlased avastada, et inimsugu on tegelikult „tulnukate katseklaasis“ välja aretatud geneetiline eksperiment. Ilmsiks tuleb ka tulnukate tuleviku kavatsused inimsooga. See aga ohustaks tulnukate tegevust planeet Maal. Inimesed võivad suure tõenäosusega osutada vastupanu sellisele tegevustikule. Kes tahaks olla pärit „katseklaasist“? Selle ärahoidmiseks tuli teaduslik areng kui inimühiskonna pidev nähtus ajas inimtsivilisatsioonist ära elimineerida. Selle asemele „istutati“ see, mida inimesed nimetavad praegu religiooniks. Universumi olemuse ja funktsioneerimise aluseks ei ole
enam nüüd loodusseadused, vaid üliolendi – Jumala – mõtted ja tegevustik. Selline „režiim“ kehtestati sellepärast, et mitte ohtu seada tulnukate enda tegevust inimsoo üle ja ka kaitsta inimsugu ennast.
Aga kuidas seletada siis tänapäevase aja teaduse arengut inimühiskonnas? Miks siis viimasel ajal
teadus siiski arenema hakkas? Võib öelda ju et teadus hakkab üha rohkem domineerima kui isegi
religioon. Seda on ühiskonnas selgesti näha. On ju ilmselge, et tulevikus tõrjub teaduslik maailmapilt religioosse maailmavaate üldse välja. Evolutsioon inimühiskonnas juba praegugi liigub selles
suunas. Teaduse areng tuli inimsoole suhteliselt hiljuti. Võib arvata, et keskaeg tegelikult oligi nö.
„viimane vana maailm inimestele“, lõpu aeg – pärast seda aega tuleb uus maailm. Uue maailma või
uue ajastu tulemist tähendaski tegelikult teadusliku revolutsiooni ilmumist. Teaduse areng tähendabki kas lõppu vanadele kommetele, väärtustele, ideolo