jub liikudes Galaktika siseses ruumis. Need astronoomilised objektid, mis meile ( maapealsetele inimestele ) on ainult nähtavad läbi suurte teleskoopide, on aga nö. surnutele lausa käega katsutavates
kaugustes. Pärast surma on võimalik liikuda paikades, mille olemasolu kohta maapealsetel inimestel
aimugi pole või ei ole nad kunagi oma enda silmadega neid näinud. Näiteks külastatakse imekaunist
Kotka udukogu ja selle kuulsaid tumedast tihedast gaasist sambaid. Samuti võib ta kohata hingematvalt ilusaid täheparvi. Näiteks Maast 15 000 valgusaasta kaugusel on kerasparv 47 Tucanae. Seda,mida maapealsed inimesed näevad raamatutes või läbi suurte teleskoopide, näeme neid tegelikult
pärast surma oma enda „silmadega“. Universum on aga tohutult suur. Väga palju on üliilusaid ja
meeli liigutavaid kohti, kuhu inimene pärast surma sattuda võib. Üheks näiteks võib tuua veel Suured Magalhaesi Pilved. See on Maalt umbes 160 000 valgusaasta kaugusel asuv galaktika ja on
kindlasti üks suuremaid vaatamisväärsusi pärast inimese surma. Selle galaktika üheks kõige silmapaistvamaks objektiks on Tarantli udukogu, mis on saanud oma nime ämblikulaadse välimuse tõttu.
Maailmaruumis veel „kaugemale liikudes“ näeb inimene ka Universumi kõige suuremaid objekte galaktika parvi ja superparvi.
Tuleb märkida, et need kosmilised objektid on inimesele pärast surma teistsugusemad kui elavatele inimestele. Maapealsetele inimestele on näha neid sellistena nagu nad olid palju aegu tagasi,
sest nende „pinnalt“ lahkuv valgus jõuab meieni alles tuhandete või isegi miljonite aastate jooksul.
Pärast surma aga inimene külastab neid paiku väga suurel kiirusel – sinna jõudmiseks kulub ainult
mõni hetk. Läbides ülisuuri vahemaid – näiteks Maalt naabergalaktikasse Andromeedasse – kasutatakse „liikumiseks“ neutraalseid tunneleid. Inimene liigub läbi Universumi tunnelite abil.
Maal elavatele inimestele on kosmose rännu võimalused tagatud tehnoloogiliste vahenditega. Nii
on see kujunenud tänapäeval. Kosmosetehnoloogia tase võimaldab Maa inimestel kosmoses liikuda
veel ainult meie Päikesesüsteemi piires. Inimastronautidel oleks suur jahmatus, et pärast ta surma
on kosmoserännu võimalused palju suuremad kui siin ja praegu planeedil Maa elus olles. On tõepoolest täiesti jahmatav, kui palju peavad Maal elavad inimesed niivõrd palju pingutama, et saada
minna isegi Kuu pinnale.
Kui nimetatakse inimese surmajärgset elu teispoolsuseks ja elava inimese elu Maal aga siinpoolsuseks, siis selline käsitlus ei ole tegelikult päris õige. Me kõik elame ühes maailmas – ühes Universumis. Isegi inimene pärast surma. Mingisugusesse võõrasse dimensiooni sattumine pärast inimese surma ei ole tegelikult olemas. Küll aga muutub inimese jaoks reaalsus, kuid maailm jääb samaks mis elavatele inimestelegi. Sellesmõttes on teispoolsus kui mõiste kasutatav ja vajalik.
Inimesel on pärast surma võimalus ka ajas rännata. Näiteks näeb ta reaalselt planeet Maa tekkimist pärast Päikese sündimist – seda kuidas gaasi- ja tolmupilves gravitatsioon masse pöörlema paneb ja kuidas isegi Suur Kanjon Põhja-Ameerikas läbi aja kujunes. Võib ainult ettekujutada, kui
hingemattev vaatepilt oleks täiesti reaalselt oma enda nägemistajuga näha galaktikate tekkimist. Näha Universumi ilusamaid ja vägevamaid hetki ning vaatamisväärsusi. Pärast surma on täiesti võimalik näha planeedi- ja tähesüsteemide tekkimist läbi aja – nende kosmiliste objektide kujunemist ajas,
mida maapealsed elavad inimesed näevad ainult piltidelt või läbi teleskoopide. Need võimalused,
mis avanevad inimesel pärast surma, on täiesti võrreldamatud maa V