tult palju valusam ja rängem kui ükskõik milline füüsiline piinamisakt. Ja see tegelikult ongi inimesele põrgu, mida religioon Maa peal inimestele õpetab. Kuid tekib arusaamatus sellest, et kuidas siis
inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes kohta, kus on palju tuld ja hirmuäratavaid olendeid. Seda nad nimetavad küll põrgumaailmaks. Tegelikult on asjaolud siiski mõnevõrra tesitsugusemad. See on Maa inimestele pigem illusioon ja tõlgendus vaimsele raskusele, mis inimesele osaks
saab, kes on sooritanud teistele inimestele Maa peal palju kannatusi. Hingeline valu on ju tegelikult
kordades suurem kui on seda füüsiline valu. Sellepärast näidataksegi meile seda „füüsilise põrgu
siluetti“, et me mõistaksime seda, mis saab halbadest inimestest pärast nende surma. See mõjutab
omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Koht ei olegi nii väga oluline. Halvad inimesed
võivad näha enda ümber ainult tühjust ja pimedust. Sellist „tegelast“ nagu saatanat – kuradit ei ole
olemas. Inimese „põrguseisund“ ei kesta tegelikult igavesti. Sellest on võimalik pääseda läbi „patukahetsuse“ või midagi „puhastustule“ sarnast, mida me käsitleme hiljem täpsemalt.
„Surnul“ on võimalus ka maapealsesse ellu tagasi tulla. Sellisel juhul ta sünnib Maale uuesti,
kuid teise inimese ja isiksusena. Sellist nähtust nimetatakse taassünniks ehk reinkarnatsiooniks. Inimene võib isegi sündida samas elukohas ja samas perekonnas, kus eelmises eluski. Uuesti sündida
Maale võib aga väga palju kordi – vastavalt senitundmatute „kosmiliste seaduste“ järgi. Kõik toimub siiski reeglite ja seaduste järgi, millest Maa inimesed midagi ei tea. On olemas isegi selline
võimalus, et inimene elab oma elu uuesti läbi. Taassünni võimalused loovadki sellise nähtuse, mis
on hästi teada paranormaalsete nähtuste valdkonnas deja-vu-na. Kuid taassündida mitte inimesena,
vaid näiteks mõne loomana – näiteks koerana, maona või linnuna – pole tegelikult olemas. Transmigratsiooni Universumis ei eksiseetri.
Kui inimene „elab teiselpool surma“, siis on tal võimalus vahepeal ka Maad külastada. Tal on
võimalus näha maapealset elu ja isegi oma enda mahajäetud sugulaste ( näiteks laste ) käekäiku ilma, et temast endast midagi teatakse. Niimoodi ongi olemas sellised paranormaalsed nähtused nagu poltergeistid ja kummitused. Kui „surnu“ ennast „ilmutab“ elavatele inimestele, nähakse teda kui
vaimuna. Kui aga surnu ei ilmuta ennast nähtavaks, vaid lihtsalt mõjutab füüsilist keskkonda – näiteks voodi hakkab rappuma, tool lendab paigast või koputused ja müra – nimetatakse seda poltergeistiks.
1.6.2 Üldine eshatoloogia
Maailma või inimkonna lõpust on tsiteeritud maailma religioonides väga paljudes kohtades. Sisuliselt ei tähenda see midagi muud kui tulnukate saabumist planeet Maale ja ühiskonna senise valitsemise korra lõppemist. Ilmselt saabub siis Maale ka nö. rahuaeg. Seni halval teel olnud inimesed
pööravad nüüd aga lausa vabatahtlikult paremuse poole. Inimühiskonnas tervikuna tuleb siis suuri
muutusi. Inimesed saavad teada enda ajaloolist päritolu ja usu tagamaadest. Teadlastele on see muidugi tohutu üllatus, et inimene ei põlvnegi ahvist. See on aeg mil religioon ja teadus ühinevad.Teadlaste suur üllatus seisneb ka selles, et maaväliseid tsivilisatsioone on erakordselt palju ja nad kõik
on väga mitmekesised ja erineva bioevolutsiooniga. Elu levimine Universumis on tegelikult väga
viljakas ja mitmekülgne. Inimühiskonnas toimub siis väga suur „vaimne hüpe“. Muutuvad seni
kehtinud üldised arusaamad ja traditsioonid. Hakkab vohama tohutult nö. „pilt meie asukohast Universumis“ ja vasakpoolsed maailmavaated poliitikas on rohkem päevakorras kui demokraatia ise.
Üha rohkem on nö. „seljapööramist minevikule“. Toimub suur vaimne revolutsioon. Ega ka tehnoloogiline sentsatsioon tulemata jää. Jumala mitte olemasolu ärritab kindlasti kogu Maa usueliiti ja
religiooni järgijaid nii nagu teadlasi inimsoo geneeetiline eksperiment tulnukatega.
Keskaja periood oligi tegelikult inimkonnale nö. viimane aeg – enne suurt lõppu. Keskajale järgnes ju tormiline teaduse areng, mis sisuliselt tähendabki omakorda uut ajastut inimkonnale. Kuid
enne teaduse plahvatuslikku arengut eelnes nö. ülemineku periood sellele – milleks oli valgustusajastu. Inimühiskonna teaduse plahvatuslik evolutsioon kestab siiani. Kui vaadata kogu inimajalugu,
siis teaduse areng on kestnud tegelikult väga lühikest aega. Teaduse areng inimühiskonnas VV