langes jumalate karistus patuste järglastele. Pärast surma pidid inimesed sattuma kohutavasse
allilma, mis asus „teiselpool allilmajõge“, mida pidi paadiga ületama. Allilmas pidavat inimesed
sööma savi ja põrmu. Inimestel olevat tiivad nagu lindudelgi. Kuid vana aja kreeklaste tähelepanu
oli pigem suunatud maisele elule, kui teispoolsele elule. Pärast surma pidi inimene minema Hadese
riiki, mis oli kohutav ja sünge. Kreeklased pöörasid väga vähe tähelepanu teispoolsele elule. Nad
keskendusid maapealse elu olemusele. Kreeklased uskusid seda, et sügaval maa all asub surnute
riik. Kuid surnute riiki oli võimalik pääseda ka siis, kui purjetada mööda Okeanose jõge, mis pidi
ümbritsema kogu maailma. Usuti ka seda, et Acheron ( allilmajõgi ) piirab surnute riiki elavate
maailmast. Selle jõe peal olev paadimees Charon pidi inimeste hingi hõbedaraha eest üle viima.
Sellest tulenevalt pandi surnutele münte suhu. Allilmas elasid surnud täiesti elutult, milles ei olnud
rõõmu, tahtmist ega eesmärki. Piibli Uues Testamendis on vähe räägitud sellest, et mis saab pärast
surma.
Kuid tänapäeval viitavad elu jätkumisse pärast surma tuntud surmalähedased kogemused.
Peaaegu kõik inimesed, kes on olnud meditsiiniliselt surnud ja pärast seda uuesti tagasi ellu
äratatud, jutustavad sellest, et kuidas nad on kohtunud valgusolenditega või varem surnud inimestega. Inimesed on tundnud meeletut õnne ja rahu ning näinud mingisugust tunnelit, milles on
võimalik väga kiiresti liikuda. Nii kummaline kui see ka ei tundu – ei ole need nähtused siiski
Jumaliku päritoluga, nagu sageli seda arvatakse. Jumala olemasolu need nähtused ei tõesta. Selliste
surmalähedaste kogemuste taga on aga hoopis maavälise ülitsivilisatsiooni tegevus, mitte „Jumala
tahe“. See tähendab seda, et pärast „füüsilist“ surma läheb inimene elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimese elu jätkub pärast surma maavälises keskkonnas. Elu Maa peal on inimese elu ainult
ajutine. Sellepärast esinevad ka kõik need nähtused, mis ilmnevad inimese surma ajal.
Inimeste elu planeedil Maa on tegelikult ajutine. See jätkub ka pärast füüsilist surma. Maa peal
on inimeste eluiga võrreldamatult lühike. Inimesele on tegelikult antud igavene elu. Elu jätkub pärast inimese surma ( füüsilise keha ehk aine surma ) teises kehalises vormis – energia väljana, elektromagnetväljana.
Niimoodi jaguneb inimsugu kaheks suureks „osaks“ - elavad ja surnud inimesed. Surnuid inimesi nimetatakse ka ruumiini