Joonis 3 Need ajuskanneeringud on tehtud koomast ärkamise eri etappidel. Isegi koomas olles toimub
algeline ajutegevus. Võrreldes kooma seisundiga puudub ka vegetatiivses seisundis oleval inimesel
teadvusseisund, kuid see-eest on ainevahetus stabiilne, aju ainevahetus on umbes pool tavatasemest, esineb
madala tasemega aju aktiivsus, esinevad aju unerütmid jmt.
( Ajakiri: „Imeline Teadus“. Nr 9/2011, lk 5 )
Kuna inimesed on kehast väljunud just kliinilise surma ajal, mille korral on korraks seiskunud
inimese süda, siis seega peab süda olema seiskunud, et inimene saaks väljuda oma kehast. See
tähendab ka seda, et kunstliku kooma ajal peab tegelikult olema ka süda seiskunud, et oleks
võimalik teostada inimese kehast väljumist.
Kehast väljumine kui „aegruumist väljumine“
Ajas rändamise teoorias käsitlesime seda, et kuidas inimene rändab füüsiliselt ajas. Sellisel juhul
rändab ajas füüsikaline keha ( ehk inimene ), mis omab vastavalt relatiivsusteooriale seisumassi.
Kuid SLK-de korral rändab ajas füüsikalise keha asemel hoopis füüsikaline väli ( inimese
närvisüsteemis eksisteeriv elektriväli ehk footonid ), mis ei oma seisumassi ( footonitel ju puudub
seisumass ). Kuid see, mis ei oma seisumassi, mõistame kiirgusena ( elektromagnetlainena ). See
liigub „vaakumis“ kiirusega c ja ei saa olla ruumis reaalselt paigal. See kõik tähendab seda, et
elektriväli eraldub inimese närvisüsteemist ( täpsemalt neuronite laengutest ) elektromagnetlainena (
footonite voona ), sest see hakkab ajas rändama, mida me inimese korral käsitlesime ajas rändamise
teoorias. Keha seisumass on skalaar, kuid tavaline mass on vektor. Kui inimene ( kes omab
seisumassi ) rändab ajas, siis selleks ta üldiselt nö. „väljub tavalisest aegruumist“ ( ehk satub
sellisesse piirkonda aegruumis, kus aegruum on Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi
kõverdunud lõpmatuseni ) ja tuleb tagasi aegruumi, millisena me seda igapäevaselt tunneme. Kogu
see protsess võtab aega ainult 0 sekundit ehk toimub ajateleportatsioon. See tähendab sisuliselt
seda, et kui seisumassiga füüsikaline keha teleportreerub ajas ja ruumis, siis see keha on „teinud
nihke“ tavaruumist hyperruumi ja hyperruumist uuesti tavaruumi. Piltlikult öeldes peab keha
„hetkeks“ eksisteerima „väljaspool aegruumi“, et teleportreeruda ruumis või ajas. Kui on aga
tegemist seisumassita kehaga ( näiteks valgusega ), siis sellisel juhul see küll siirdub tavaruumist
hyperruumi, kuid hyperruumist uuesti tavaruumi enam ei toimu. Selle asemel jääbki keha igavesti
siirduma hyperruumist tavaruumi. Kuna valgusolend eksisteerib ainult valgusena ja valgusel ei ole
füüsika seisukohast lähtudes seisumassi ( kuna see liigub vaakumis valguse kiirusega ehk kiirusega
c ), siis seega ei oma ka valgusolend ise seisumassi. Bioloogiline inimene aga omab seisumassi.
Inimese kehast väljumise korral eralduvad inimese elektrilisest närvisüsteemist elektriväljad ( mis ei
oma seisumassi ) elektromagnetlaineteks „väljapoole aegruumi“, kuid „sealt“ tagasi meie tavalisse
aegruumi enam ei ilmu ehkki on teadmata põhjustel võimeline füüsiliselt kontakteeruma meie
tavalises aegruumis eksisteerivate füüsikaliste kehadega. Seetõttu ei saa „vaimude“ ( „kummituste“
) ega ka kehast väljunud inimese olemasolu näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega
uurida, sest nad eksisteerivad nö. „väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool
aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nagu näiteks
valgust ( informatsiooni ), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või
108