kliinilises surmas olevad inimesed ei koge surmalähedasi kogemusi ehk ei välju oma kehadest.
Inimese ajas rändamine ja kehast väljumine saavad toimuda ainult ühes kindlas elektrilaengute
polarisatsiooni olekus, mis kord avaldub ja kord ei avaldu. See teebki need nähtused ikkagi üsna
haruldasteks.
Kunstlik kooma
Inimese kehast väljumine esineb ainult siis kui inimene viibib kliinilises surmas. Sel ajal on
inimese aju suures osas aktiveerumise lõpetanud ehk neuronid enam ei laengle. Peaaegu täpselt
sama seisund esineb inimesel ka kooma ajal. Ja seega tähendab see seda, et kui inimest viia
kunstlikku koomasse, siis on loodud seisund inimese kehast väljumiseks. Kunstlik kooma võib olla
„tehniliseks teostuseks“ sellele, et kuidas inimest panna oma kehast väljuma.
Kunstlik kooma on põhimõtteliselt sama, mis üldnarkoos, kuid see on väga ekstreemne seisund.
See tähendab seda, et patsiendi aju lülitatakse välja. Inimene ei ole enam siis teadvusel ja ta ei
reageeri mittemingisugustele välisärritustele. Kuid inimese südamerütm, vererõhk ja hingamine
siiski esineb arstide mehaaniliste protseduuride või kemikaalide manustamise abil. Inimest on
võimalik koomasse viia narkoosiga ( näiteks süstitakse inimese üldanesteesiaks veenidesse teatud
kogust fentanüüli ja propofooli ) või siis, kui inimese keha jahutatakse umbes 33 kraadini. Kuid
oluline on see, et sellisest kunstlikust koomast on võimalik inimest tagasi teadvusele tuua.
Säärane kunstlik kooma annab ajule suurt rahu. Aju peab kahjustumise korral paranema just
puhkuse kaudu. Ajukahjustused on väga erinevad, alates hapnikupuudulikusest kuni trombini või
peapõrutuseni. Ka narkootilised kemikaalid kahjustavad aju r ängalt viies aju neuronite keemilise
tasakaalu paigast ära. Enamus juhtudel langeb aju koomasse iseenesest, kui on saanud väga tugevalt
kahjustada. Tänapäeval on selge, et aju taastub vigastustest enamasti just läbi kooma seisundi. Kui
inimene ärkab koomast liiga vara, siis see võib pikendada aju paranemisaega või isegi takistada aju
paranemist vigastustest. Aju peab kasutama oma funktsioneerimiseks väga palju energiat. Seetõttu
kasutataksegi kunstlikku koomat, et ajule anda täielikku rahu ja puhkust. Kunstliku kooma seisundit
on võimalik peatada, kui leitakse, et aju tegevus on kontrolli all. Kuid peab märkima seda, et isegi
kunstlikust koomast vahel inimesed ärkavad, kuid vahel seda mitte. See sõltub ajukahjustuste
suurusest.
Tavaliselt viiaksegi just inimese keha mahajahtumisega kunstlikku koomasse. Aju vajab oma
kahjustuste paranemiseks rahu ja puhkust. Kuid enne keha mahajahutamist viiakse inimene
narkoosi. Inimest on võimalik uinutada ( viia sügavasse narkoosi ) isofluraaniga, mida peab
sissehingama. Siis inimene ei tunne külmavärinaid mahajahtumise ajal. Inimene jahtub seest poolt
maha just tilguti abiga, mis sisaldab neljakraadilist soolvett. Enamasti saab inimene umbes poole
tunni jooksul kaks liitrit soolvett. Kui süstida soolvett südamesse, siis südame töö seiskub.
Väljaspoolt keha jahutatakse keha maha külmatekkidega, mis asetatakse ümber inimese keha.
Külmatekid on umbes neljakraadilise temperatuuriga ja neid kasutatakse koos jääkottidega.
Kehatemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis asetseb inimese põies, aordis või söögitorus. 3334 kraadise kehatemperatuuri korral võetakse jääkotid ära ja külmateki temperatuur jäetakse 33
kraadi peale. Kui inimese keha on mahajahutatud, siis soojendatakse see taas üles. See võib võtta
aega umbes kuni kümme tundi. Selle aja jooksul tõstetakse külmateki temperatuuri 0,3 kraadi
tunnis. Kehatemperatuuri 35 kraadi ületamisel suurendatakse narkoosi tugevust. Külmatekk
eemaldatakse 36 kraadisel kehatemperatuuril. Protsess, mille jooksul aju tuleb narkoosi seisundist
teadvusele, ei ole ühtlane ega sirgjooneline, vaid aju läbib erinevaid võimalikke aktiivsusolekute
tasemeid.
107