Joonis 5 Sellisel juhul närviimpulsse ei ole ja seega ei esine ajuaktiivsust. Kuid sellegipoolest
esineb närvisüsteemis laengute polarisatsioon.
Kui inimene rändab ajas ühest ajahetkest teise, siis sellises ajahetkes, millal inimene hakkas ajas
rändama, teda enam ei eksisteeri ehk ta on „ära kadunud“. Kehast väljumise korral esineb laengute
polarisatsioon inimese närvisüsteemis „kuidagi niimoodi“, et kehast väljumisel ( ehk elektriväljade
eraldumisel närvisüsteemist ) ei kao otseselt ära ajus olevad neuronid ( koos oma laengutega ), aju
ise ega närvisüsteem, vaid nendes eksisteeriv elektriväli. Kui inimene väljub oma kehast ehk
inimese närvisüsteemist eralduvad füüsikalised väljad ( milledel on energia ja seega ka mass ), siis
seega peaks inimese keha ( täpsemalt öeldes aju ) mass vähenema. Analoogiliselt on näiteks tühja
akumulaatori mass väiksem kui elektriliselt laetud akumulaatori mass. Seda tehniliselt mõõta on aga
peaaegu võimatu, sest selline „massikadu“ on lihtsalt niivõrd väike.
Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda
“topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha kogu
pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised. Vaatame
elektrilaengute polarisatsiooni palju lähemalt ehk erimärgiliste laengute vahelist ruumi.
Homogeense välja ( näiteks plaatkondensaatori ) korral on selle energiatihedus ruumis kõikjal
ühesugune. See on võrdne välja energia ja välja poolt hõivatud ruumala suhtega. Elektrivälja
ekvipotentsiaalpinnad asetsevad välja jõujoontega risti ja mitteühtlaselt. Välja jõujoon on väljajoon,
mida matemaatiliselt väljendatakse ruumi koordinaadi diferentsiaalina, sest igale ruumipunktile
väljas vastab mingi suurus. Välja ekvipotentsiaalpind ehk sama välja pinnad skalaarväljas on
selliste punktide geomeetriline pind, mille korral f(x,y,z)=const. Sellise välja gradient on ( mis
näitab välja muutumist ruumis, mitte ajas ) igas punktis risti seda punkti läbiva pinnaga ja
divergents näitab vektorvälja allikat – antud elektrivälja korral laengute ( allikate ) tihedust.
Potentsiaalse ehk antud välja korral on rootor ( mis näitab vektorvälja keeriselisust ) ja seega
vektorvälja tsirkulatsioon kõikides välja punktides null. Kahe erinimeliselt laetud tasandite vahelise
resultantvälja tugevus E avaldub
väljaspool tasanditega piiratud ruumi võrdub see aga
nulliga. Tasandite vahel on väli homogeenne. Kuid tasandite servade läheduses pole väli enam
homogeenne ja ka väljatugevused erinevad suurusest σ/ε0. Erimärgiliste laengute vahelise ruumi
keskel võrdub välja potentsiaal ( millest sõltub aegruumi kõverus ) nulliga, kuid see potentsiaal
erineb nullist ( nullist suurem ) seda rohkem, mida lähemal on potentsiaal „+“ ja „-„ laengule.
Järelikult aegruumi lõpmatu kõverus ( kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga ehk ds=0 )
ei teki „+“ ja „-„ laengute vahelise ruumi keskele, vaid selle äärtesse ehk „+“ ja „-„ laengute
lähedusse. Ja seega väli, mis jääb nende vahele, ei olegi enam „kontaktis“ või „ühenduses“
laengutega ( mis on muidu välja tekitajateks ) ning on seega võimeline laengutest eralduma.
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on gravitatsioonitsentris eksisteeriv Schwarzschildi
pind ( ehk „aegruumi auk“ ) alati täiesti kera kujuline. Ajas rändamiseks peab füüsilise keha pinnal
tekkima laengute polarisatsioon ja see tähendab „aegruumi augu“ ajutist tekkimist elektrivälja
energiatiheduse poolt. Elektriväljas on olulised just ekvipotentsiaalpinnad tekitamaks aegruumi
auku. See tähendab seda, et aegruumi auk tekib mööda välja ekvipotentsiaalpinda ( aegruumi augu
kuju sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust ) ja seetõttu ei pea aegruumi auk olema täiesti
kerakujuline nagu gravitatsiooni korral, vaid sellest väga erinev. Näiteks inimese kujuga.
Maailmas saavad elektrostaatilise elektrilaengu miljonid inimesed, kuid mitte igaüks nendest ei
rända kohe ajas. Täpselt sama on tegelikult ka inimese kehast väljumisega. Näiteks mitte kõik
106