abil.
Elektrivälja energiatihedus
Ajas rändamise teooria järgi tekib laengute polarisatsiooni korral erimärgiliste laengute vahelises
ruumis aegruumi lõpmatu kõverus ( kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga ehk ds=0 ).
See tähendab seda, et inimene rändab ajas parajasti siis, kui selle sama inimese kogu keha
pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese keha pinna peal ja otse selle all
eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha pinna pealne osa jääb siiski
laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända. Elektrilaengute polarisatsiooni esineb
inimesel ka närvisüsteemis ja seda kogu ulatuses. Näiteks esineb seda kõikides närvides ja aju
neuronipopulatsioonides. Närviraku ehk neuroni rakumembraan on elektrilaengute poolt
polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga
negatiivsete laengute ülekaal ja nende pindade vahel esineb elektriliste potentsiaalide vahe ehk
elektriline pinge. Mööda neuroni aksonit liigub tegevuspotentsiaal rakumembraani
depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest aega. Tegevuspotentsiaali tekkimist ja
kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites laengute ( s.t. ioonide ) liikumine. Ajus
on umbes 100 miljardit neuronit ja nende vahelised ühendusteed kokku ulatuvad 165 tuhande
kilomeetrini. Närviimpulsid levivad samuti üle kogu närvisüsteemi. Repolariseerumis- ja
depolariseerumisfaasid kokku moodustavad närviimpulsi ehk aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati
maksimaalse amplituudiga kõik-või-mitte-midagi-seaduse järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis
naabruses olev aksonipiirkond depolariseerub. Närviimpulss levib niimoodi mööda aksonit, mis on
ümbritsetud müeliinkestaga. Aktsioonipotentsiaal levib selles ühest Ranvier´ soonisest teise.
Närviimpulsside levimiskiirused võivad vahel olla isegi rohkem kui 100 m/s. Aksonites, mille
läbimõõdud ulatuvad umbes 20 mikromeetrini, esinevad kõige suuremad närviimpulside
liikumiskiirused. Kuid näiteks müeliinkestata haistmisnärvi aksonites läbimõõduga umbes 0,2
mikromeetrit on liikumiskiirus ainult 0,1 – 0,2 m/s. Närviimpulsi amplituud on enamasti 120 – 140
mV ja impulsi kestus on umbes 1 ms.
Sisuliselt on närviimpulsid oma olemuselt kui elektrilaengute polarisatsiooni muutuste levimine
ajas ja ruumis, mis põhjustavad tuhandete neuronite laenglemist ehk närvirakkude membraani
laengute polarisatsiooni muutumist ajas. Neid võib mõista ka kui laengute polarisatsiooni
„häiritustena“. Kui aga närviimpulsid enam ei levi närvisüsteemis, siis närvisüsteemis eksisteeriv
laengute polarisatsioon ei ole enam ajas ja ruumis muutuv ehk ei ole enam „häirunud“. Sellisel
juhul esineb ajas rändamine, mille korral ajust eralduvad elektriväljad elektromagnetlainetena. Kui
aga mingisugune närvisüsteemi osa jääb mingil põhjusel siiski laengute polarisatsioonist katmata (
s.t. see on „häirunud“ ), siis inimene kehast ei välju. Ajus olevate närviimpulside lakkamise korral
on tegemist juba inimese ajusurmaga. Aga nii võib olla ka kliinilise surma ajal. Ja kliinilise surma
ajal on inimesed väidetavalt tõesti oma kehadest väljunud ja eksisteerinud ainult valgusena.
Joonis 4 Niimoodi levib närviimpulss mööda närvikiudu. Sellega kaasneb ajuaktiivsus ehk
tuhandete neuronite laenglemine.
105