neutriinod ( kuid mitte täielikult ), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.
Ainus võimalus inimese kehast väljumist kontrollida on see, et patsient näeb enda elustamiskatseid pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline joon on ajas korduv. Ja seetõttu
on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast iga päev ja
nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud iseloomujoont. See tähendab seda, et kui
inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast
tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest, mis
toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka elustamiskatsete juures viibivad
isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.
Võib eeldada, et üks kord tekkinud elektromagnetlaine ei kao kuhugi, vaid see igavesti eemaldub
allikast valguse kiirusega ( vaakumis ). Sellise kiiruse tõttu me seda kätte enam kunagi ei saa.
Näiteks saatejaama sulgemise korral ( ehk välja allika kadumise korral ), ei saa me enam TV saadet
näha. Vastuvõtt on sellisel juhul võimatu, ehkki see väli veel ruumis levib. Elektromagnetlaine
jookseb meist lihtsalt mööda. Näiteks kui me vaatame läbi teleskoobi peeglit, mis on pandud Maast
umbes 10 valgusaasta kaugusele, siis peaksime nägema umbes 20-ne aasta taguseid sündmusi Maal.
Valgus ( kui elektromagnetlaine ) levib vaakumis konstantse kiirusega c, kuid aines liigub valgus
sellest väiksema kiirusega. Mida lähemale jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis,
seda enam aeglasemalt liigub aeg ja seda enam keha pikkus lüheneb. Sellepärast ei saagi valgus olla
mitte kunagi paigal. SLK-de korral ehk „valgusolendi“ valguse eksisteerimine on eespool mainitust
natuke teistsugusem. Sellisel juhul liigub valgus ehk elektromagnetlaine „aegruumist“ ( kus aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike ehk Albert Einsteini
üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on aegruum kõverdunud lõpmatuseni ) aegruumi ( kus aeg ja
ruum on meile igapäevaselt mõistetav ). See sarnaneks sellega, kui valgus liiguks sellise taevakeha
nagu musta augu Schwarschildi pinna seest väljapoole, mis mõistagi võtab välise vaatleja suhtes
lõpmatult kaua aega. Seetõttu saabki valgusolendi valgus ehk elektromagnetlaine olla meie suhtes
näiliselt paigal, sest lõpmatult kõverdunud aegruumis võtab valgusel mistahes vahemaa läbimine
ruumis lõpmatult kaua aega. Üldrelatiivsusteooria näitab meile üsna veenvalt, et kõveras ruumis
teepikkused lühenevad.
Siinkohal peab kindlasti märkima seda, et mitte aegruum ise ei ole kõverdunud, vaid
valgusolendi kõik kiiratavad valguslained liiguvad hyperruumist ( milles esineb lõpmatu aegruumi
kõverdus ehk aegruumi eksisteerimise lakkamine ) tavaruumi ( milles eksisteerib aegruum, mida me
kõik igapäevaselt tajume ). Niimoodi on valgusolendi kiirgavate valguslainete suhtes ümbritsev
aegruum kõverdunud lõpmatuseni, kuid seisumassiga inimese suhtes ( kes eksisteerib tavaruumis
ehk aegruumis ) on tegemist täiesti tavapärase igapäevaselt kogetava aegruumiga, milles ei esine
mitte mingisuguseid meetrilisi deformatsioone. Ühest aegruumi dimensioonist teise „liikumine“
kulub valguslainel lõpmatult kaua aega ja seetõttu võib mõista seda ka nii, et valgus ei pääse
„väljaspoolt“ aegruumi meie tavalisse aegruumi.
Valgusolend on nagu täht ( näiteks Päike ), mis kiirgab ümbritsevasse aegruumi valguslaineid.
Kuid sellisel juhul oleks täht nagu musta augu tsentris ehk Schwarzschildi pinna sees. Musta augu
tsentris olev aegruum on teatavasti kõverdunud lõpmatuseni ja seega ei pääse valgus sealt kunagi
välja. Täpsemalt öeldes pääseb valgus musta augu tsentrist küll välja, kuid see võtab lihtsalt
lõpmatult kaua aega ja seega paistavad välisvaatlejale tähe ümber olevad valguslained olevat paigal.
Piltlikult väljendades hoiab aegruumi lõpmatu meetriline deformatsioon valgusolendi elektromagnetlaineid tavaruumi suhtes paigal. See tähendab seda, et aegruumi lõpmatu kõverus takistab
elektromagnetlainete üksteisest laiali hajumist, mis esineb näiteks meie tavalises aegruumis
eksisteerivate TV- ja raadioantennide korral. Analoogiline efekt esineb näiteks ka aatomifüüsikas.
Näiteks klassikalise teooria järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama ja mõne ajavahemiku tagant
aatomituuma kukkuma. Kuid sellise protsessi välistavad just kvantmehaanikas tuntud määramatuse
seosed. Näiteks elektroni asukoha määramatus väheneb aatomituumale lähenedes, kuid seevastu
elektroni impulss suureneb. Selle tulemusena elektron eemaldub aatomituumast, sest elektroni
energia suureneb. Elektriliste jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid
seevastu määramatuse seosed takistavad seda. Ja sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses
teatud kindla konfiguratsiooniga elektronpilv. Kuid, nagu me juba ajas rändamise teoorias tõdesime,
109