Kinnisvaraturg,
Mikroökonoomikas defineeritaksegi turgu tihti hüviste nõudluse ja pakkumise kohtumisena. Turumajandusteooriate kohaselt peetakse turgu peamiseks majanduselu reguleerivaksinstitutsiooniks, kus toimivaks regulaatoriks on konkurents( Kaldaru 1996).
Kinnisvaraturg on koht, kus saavad kokku kinnisvaratehingutes osalejad ning teevad tehinguid. See on mõtteļine keskkond( puudub konkreetne koht _ turuplats), kus need
tehingud tehakse. Turuna võib siin käsitada pigem tegevust ja protsessi. Turu käivitajaks on ostujõuline nõudlus, miļlele tuginedes toovad kinnisvara pakkujad käibesse uusi objekte. Pakkumine iseenesest nõudlust ei loo. Nõudlus on kinnisvara kogus, mida ostjad on nõus antud hinna juures turult omandama. Pakkumine on kinnisvara kogus, mida arendajad / omanikud on nõus antud hinnajuures turule tooma, s. t müüma. Pakkumise ja nõudluse käigus omandab kinnisvara turuväärtuse. Turuväärtus on hind, mille juures kinnisvara omanik on nõus seda müüma ja ostja nõus seda ostma. Stabiilses turusituatsioonis tekib kinnisvarale ajajooksul tasakaaluhind. Tasakaaluhind on olukord, kus hind ja kogus sobivad nii müüjale kui ka ostįale ja nad on valmis tehingut sõlmima.
Turutehingute alusel kujuneb keskmine hind. Keskmine hind on sarnase asukohaga sarnaste kinnisvaraobjektidega kindlal ajavahemikul tehtud tehingute infol põhinev teoreetiline hind. Näiteks eluase on turumajanduslikus süsteemis turul müüdav-ostetav kaup, millel on oma hind. Samuti nagu iga teise kauba puhul määrab korteri või maja hinna nõudmise ja
pakkumise suhe. Kuid eluase on keeruline majanduslik kaup ning ka vastav turumehhanism erineb oluliselt kasvõi näiteks banaaniturust. Eluasemeturu olemuse mõistmiseks on vajalik eristada nii maksumust kujundavaid kui nõudlust mõjutavaid faktoreid.
Maksumust kujundavad faktorid tulenevad kõik eluaseme eriomadustest, milleks on vastupidavus ja püsivus, heterogeensus, ruumiline fikseeritus( Tu 2002).
13