ajakirja teema / тема номера
matupidaja, kellega saab suhelda igal tööpäeval. Paigaldasime infotahvli juhatuse liikmete ning avariiteenistuse kontaktandmetega ning muu vajaliku infoga. Hakkasime otsima
remonditööde tegijaid – ja algasid uued kaebused: „Me ei
usalda seda firmat! Need on meie rahad, kasutate tuttavate
teenuseid, võtate vaheraha!”. Panime teadete tahvlile välja
kõigi meile hinnapakkumise teinud firmade andmete analüüsi – kes soovis, sai kontrollida. Valisime meile kõige kasulikuma pakkumise teinud firma, saime veel suure tellimuse
puhul allahindlust ning juba olidki vahetatud koridoride ja
keldrite aknad. Kohe muutus soojemaks ja vaiksemaks. Edasi
alustasime trepikodade remondiga – ja jälle algasid lahingud.
Tuli selgitada, et maja üldilme parandamise kõrval tõstab see
ka iga korteri hinda. See põhjendus tundus vaidlejatele kõige
kaalukam olevat. Kes siis ei tahaks, et tema korter oleks hinnalisem!
Ja nii iga päev.
Mäletate, mida õpetas kogenud Gleb Zheglov noorele Volodja
Sharapovile? Püüa viia jutt inimesega rääkides temale endale.
www.elamuteliit.ee
Seda nõuannet kasutasin ka mina. Tuleb minu juurde vanem
naisterahvas ja kurdab: „Mul on külm, ma lausa värisen”. Küsin: „Kui palju Teil korteris sooja on?”. Pahane vastus: „Kust
mina tean! Mul ei ole kraadiklaasigi! Küllap Teil on soe!”.
Kutsun ta termomeetri juude, vaatame koos, minu juures on
kaheksateist kraadi sooja. Võtan oma toatermomeetri ja lähen memmekesega tema korterisse, paneme paika, ootame –
üheksateist kraadi. Selgitan, et see on soojuse norm, soovitan
soojemalt riidesse panna – aitas...
Teine telefon: „Millal te kütma hakkate? Korteris on külm, istun kasukas”. Kutsun soojustehniku välja – vähegi mis! Läheme kahekesi esimese korruse korterisse. Selge see, et põrand
on külm, aga... aknaraamid on vanad, vähe sellest, et vahed
on toppimata, isegi kleepimata. Paksud aknakardinad ulatuvad põrandani, radiaatorite ees on pappkarbid. Kõige selle
toreduse keskel seisab nördimusest ülekeev korteriperenaine,
sussid paljaste jalgade otsas ja kasukas seljas. Mõõdame terperatuuri – kaheksateist kraadi. Soojustehnik seletab, kuipalju soojust läheb kleepimata akendest välja, vastuseks: „Ja kas
ma pean siis hakkama neid kevadel lahti kraapima?”. Pakume,
et ta paneks põrandale veel ühe vaiba. Vaipa
pole – hea küll, leiame oma tagavaradest,
toome vaiba. „Pange villased sokid jalga,
korjake karbid radiaatorite eest ära, riputage lühemad kardinad – kui see kõik ei
aita, mõtleme edasi”. Aitas...
Aga kõige aktiivsemad ei rahune
maha. Kõik teavad, millised kired möllavad, kui tulevad talvised arved. Tuleb minu juurde
selline aktivist: „Tuttaval naabermajas on väiksemad arved,
aga meil!”. Küsin: „Kuipalju
väiksemad?” – „Palju!”. Palun
tuua tuttava arved, vaatame järele. Tuleb välja, et meie aktivistil
on kolmetoaline korter, tuttaval
aga kahetoaline. Selge ju, kelle arved väiksemad on, pole kahtlustki.
Vaatame edasi – naabermajas on
raamatupidamisprogramm, mis näitab külma ja kuuma vee hindu. Meie
raamatupidajal on teine programm,
arvetes on näidatud külma vee hind, vee
soojendamise hind ja kuuma vee hind.
Kokkuvõttes tuleb välja, et mitte naabermaja, vaid meie maja maksab kütte eest
vähem. Konflikt on lahendatud, aga kui
palju adrenaliini sai kokku hoitud! Sellest,
et monopoolsed ettevõtted tõstavad hindu,
enam keegi ei räägigi, inimesed on sunnitud
leppima, aga kui kaua...
Juhtub kurioosumeid. Tuleb juhatusse lapseootel
noor daam. Tema ülalt nabrinna armastab rõdul
tuvisid sööta. Ta on üksik inimene, aga siin lendavad linnukesed kokku, tekib suhtlemise illusioon.
Aga tuvid – vähe sellest, et nad rõduäärtel istudes
kudrutavad, nad teevad ju veel midagi! Ja see „midagi” kukub lapseootel ole ل