ajakirja teema / тема номера
Kuidas mitte muutuda Shvonderiks...
Ühistu esimehe psühholoogiline praktikum
Ma ei tea kedagi, kes oleks lapsest saadik unistanud korteriühistu esimeheks saamisest. Bulgakovi karikatuurne tegelane,
kes püüdis prohvessor Preobrazhenskilt tuba ära näpsata, on
juba iseenesest küllalt koloriitne kuju, kes kutsub esile vaid
negatiivseid tundeid.
Kuidas inimesed satuvad sellesse ametisse – ma ei tea. Oli aeg,
kus ma seda endale isegi nalja pärast ette ei kujutanud. Tartu
Ülikooli juristidiplom, palju aastaid suure ettevõtte juriidilise
teenistuse juhataja, panga juriidilise osakonna juhataja karjäär, kindel töö oma firmas ja äkki... Meie majas, nagu paljudes teistes, tegutses korteriühistu – ei parem ega halvem kui
teised.
Tema kõrgus juhus.
Nagu teada, on juhus ebakindel, aga helde. Ja nimelt tema
korraldas ükskord nii, et koju tulles leidsin end veeuputuse
keskelt. Minu kolmanda korruse korter oli stiihia meelevallas
ja meenutas veeatraktsiooni filiaali. Laelambist purskus fontäänina vett, tapeedid koorusid naksudes, laes rippusid sogased värvimullid, aga vett aina tuli ja tuli.
Majas tekkis paanika, inimesed jooksid mööda korruseid,
püüdes välja selgitada, kes see meie rahu rikkuja on, kuni selgus, et see pole keegi muu, kui... meie ühistu esimees ise.
Ja siis seisiski ta meie ees – tark, ilus, parajalt toekas mees elu
parimates aastates, ja selgitas häirimatult, et elus juhtub kõike, et süüdi pole tema vaid „tuttav sõber”, kes tuli majja lukksepp-santehniku maski all, peremehe äraolekut kasutades
paigaldas salakavalalt hiina meistrite hapra toote nimetusega
„elastne voolik“, mis lõhkes nagu, muide, ka minu eelkäija
karjäär.
Kui ta nii kolme kuu pärast majja tuli üldkoosolekut korraldama, lugesid täie hooga oma veekahjutustest kannatanud
kortereid remontivad elanikud kokku, et see härra on prob-
leeme tekitanud rohkem kui lahendanud, sellepärast ei kutsunud tema väljavahetamise küsimus mingeid vaidlusi esile.
Majas juba teati selleks ajaks, et ma tegelesin oma korteri uputamise kahjunõudega ja ilmselt sellepärast leidis üldkoosolek,
et kes siis ikka vana peremeest välja vahetab, kui mitte mina.
Ei tea, kas see oli õnneks või õnnetuseks, aga asjade selline
käik mind ei kohutanud. Tõepoolest, lepingutega tööd ma
tean, konfliktide lahendamise kogemus on olemas, keeltega
pole ka probleemi. Juhatuse koosseisus oli veel kaks inimest,
kes ikka meie eest teeb!
Ühesõnaga, mulle anti võtmekimp, arhiiv ja... algas!
Vaevarikas algus...
Meie maja on üheksakorruseline ja kahe trepikojaga. Nagu
kõik möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel ehitatud majad, on see probleemne, kuid mitte lootusetu. Tuli
need probleemid välja selgitada, panna lahendamise järjekorda ning mis kõige tähtsam – tulla toime olemasolevate
vahenditega. Kuid töö ei seisnud ainult selles. Majas tekkis
juhatuse vastu usaldamatuse õhkkond, stiihiliselt ilmusid
„initsiat