ajakirja teema / тема номера
aknaid pesta, neid on võimatu avada, mida küll teha? Leian
internetist artikli ornitoosi haigestumise riskidest, trükin
välja ja lähen tuvide armastaja juurde visiidile teemal „rõdu
ei ole linnusõprade aktsioonide koht”. Küsin: „Kuidas tervis
on?”. „Pole suurem asi” vastab mutike. „Vererõhk piinab, arütmia, allergia...” ja nii edasi. Annan talle artikli: „Lugege, mis
targad inimesed kirjutavad. Võib-olla tasub linnukesi väljas
sööta. Saate ise liikuda ja lindudel on kasud sees. Aga muidu,
vähegi mis, ornitoos ei vali tulles, jääte oma tervisest ilma
ja teete naabritele halba. Kui allkorruse vastsündinul leitakse tuviallergia, siis on teie vastu juba tõsisemad süüdistused”.
Järgmisel päeval helistab daam ja imestab, mida ma küll tema
naabrinaisega tegin, et ta tuli ja palus luba lodzhaaknad puhtaks pesta. Jõudis kohale...
Tuleb välja, et
pidupäevadki on olemas.
Need on igapäevased asjad. Aga tuleb ette ka pidupäevi. Võtsime juhatuses majaelanike nimekirja ette, vaatasime sünnikuupäevi ja selgitasime välja, et majas on üle kaheksakümne
aastaseid inimesi – meie mõistes pikaealisi.
Aasta lõpp oli tulemas, Jõulud, otsustasime korteriühistu
nimel meie pikaealisi õnnitleda. Mitte midagi erilist – tagasihoidlik shokolaad ja õnnitluskaart. Aga isegi see polnud
esialgu lihtne. Kujutlege, soliidsed inimesed, päkapikumütsid
peas, annavad vanainimestele kella ning jagavad õnnitluskaarte ja shokolaadi. Kõik ei saanud kohe arugi, kes ja milleks
nende juurde tuli. Koputad uksele, aga seest küsitakse: „Mis
teil vaja on?”. Meie vastu: „Päkapikud kingitustega”. „Mis teie
nimi on?” küsitakse. No nuta või naera. Praeguseks on juba
harjutud, rõõmustatakse, tänatakse. Kasski ootab head sõna.
Pikaealiste nimekirja vaatame igal aastal üle ja seni ei ole see
vähenenud... Ega me teisigi Jõulude ajal unusta, paneme trepikodadesse jõulukuused. Muidugi on need pisiasjad, aga on
ju tore, kui talveõhtul koju tulles näed trepikojas pühade märke.
Olnud üheksa aastat korteriühistu esimehe ametipostil, võin
öelda, et see on raske ja mitte alati tänuväärne töö. Aga ometi – kui tahad, et kõik oleks hästi tehtud, siis tee ise. Hakkad
mõistma, et korteriühistu pole ainult maja, kus me
sööme ja magame. Ühistu on ka eluprobleemidest,
stressist, kriisist ja millest kõik veel väsinud inimesed. Kui ei püüa vältida nendega rääkimist, täita oma lubadused ja suhelda sõbralikult, siis on kõigil parem elada. Proovige ja
te ei kahetse!
Teate, millal ma hakkasin mõistma, et selline
suhtumine annab tulemusi? Siis, kui kinnisvara
müügi kuulutustes hakkasid meie maja kohta ilmuma
umbes sellise sisuga iseloomustused: majas on aktiivselt tegutsev korteriühing, trepikojad ja liftid on remonditud, välisuksed on lukus, elanike privaatsus ja sisekord kindlustatakse.
Muidugi on see reklaam, aga kes ütleb, et reklaam ei vasta tõele? Mõnikord pöörduvad minu poole võõrad inimesed küsimustega – meile räägiti, et teie majas tehti seda ja seda. Kas te
ei annaks nende firmade kontaktandmeid, tahaksime tellida
samu töid. Meie autoriteet tõuseb, saadame firmadele kliente
ja saame vastutasuks hinnaalandust.
16
Uusi elanikke tutvustame maja sisekorraeeskirjadega, aitame
neil uute tingimustega harjuda. Paljudele meeldib, et maja on
üksmeelselt säilitatavate traditsioonidega. Muidugi ei õnnestu kõik alati nii, nagu tahaksime. Kuid majas on tekkinud rahulik üksteisest lugupidav õhkkond, pikkade aastate jooksul
miilanud konfliktikolded on kadunud. Sel kevadel võtsime
vastu uue põhikirja. Koosolekust osavõtuga polnud probleemi – märkisime kuulutusele, et kõik koosolekust osavõtjad on
kutsutud koduste pirukate degusteerimisele. Juhatuse oma
jõududega küpsetasime pirukad ning korraldasime suurepärase degusteerimise tee ja kohviga. Koosolek muutus igavast
ja rutiinsest üritusest hubaseks, peaaegu perekondlikuks õhtuks. Kõik jäid rahule – otsustasid maja asju ja suhtlesid naabritega kohvitassi taga.
Niimoodi siis tuligi meelde, et me pole ainult korteriomanikud ja mittetulundusühingu liikmed, aga ennekõike naabrid,
inimesed, kes elavad tihedalt üksteise kõrval. Naabritega on
kombeks arvestada, tervitada, rahus koos elada. On ju neidki,
kellel peale majanaabrite pole enam elus kedagi jäänud.
Sellist vajalikku ja keerulist, kohati väga õrna asja, nagu korteriühistu ülesehitamine ja juhtimine ei saavutata kiiresti ega
lihtsalt, aga kuna alternatiivide osas oleme vaesed, peame
üksteise abiga õppima nendelt, kes on meist targemad.
Ljudmila Belan,
diplomeeritud jurist ja vannutatud tõlk
Järveotsa 23 Korteriühistu esimees
Elamute Liit