‹ 34 ›
Raamatute hankimisest
Aleksander Sibul meenutab: „Aasta-aastalt tõusis laenutuste arv ja laenutajate arv. Nende rahuldamiseks tuli muretseda kirjandust, kuid kirjandust oli ju võrdlemisi vähe.
1921. aastal tegin ühe ringkäigu, et vaadata, mida raamatukogule täienduseks osta saab. Kõndisin kõik need
raamatukauplused, mis Tallinnas töötasid, läbi ja leidsin
ainult kaks raamatut, mida võis ja sobis raamatukogule
võtta. Muud ei olnud midagi võtta. Neidki ma ei võtnud,
sest ma ei hakanud kahe pärast arvet kirjutama.
Et raamatukogu fondi täiendada, siis katsusin nende
võistlejatega, Tallinnas oli töötamas eraraamatukogusid,
neid üles osta. Ostsin Kristiine eraraamatukogu, umbes
3000-köiteline, siis ostsin Mutsu raamatukogust raamatuid, ostsin ka Viira käest. Ja alles 1927. aastal hakkas
„Loodus” ka ilukirjandust kirjastama ja „Noor-Eesti”. Oli
juba võimalus raamatukogu täiendada.” 9
Raamatuid saadi aga vastavalt „Avalikkude raamatukogude seadusele” ka Riigiraamatukogult, kes andis ära ligi
7000 nimetust. Sealt saadud raamatutest paigutati osa
arhiivi ja anti edasi Pedagoogilisele Muuseumile, osa jäi
haruraamatukogude täiendamiseks, osa aga pandi laenuja käsiraamatukogusse.10