‹ 21 ›
Esimesest maailmasõjast Eesti Vabariigini
Tallinna Linna Maksuta Avaliku Raamatukogu 1914.
aasta aruandest selgub, et kõige suurema protsendi
raamatukogu külastajatest moodustasid käsitöölised
(25,1%), järgnesid kindla elukutseta lugejad (14,1%),
töölised (13,8%), kontoriteenijad, kirjutajad, raamatupidajad (10%), mees- ja naiskursistid (7,2%), kooliõpilased
(6,4%), kaupmehed (5,6%), sõjaväelased ja ametnikud
(4,6%), kooliõpetajad ja kasvatajad (3,8%), üliõpilased
(2,1%), teenijad (1,6%), meremehed (1,1%), põllumehed,
aednikud, valitsejad (1%) ja muud elukutsed (3,6%).18
1/3 laenutustest moodustasid ajalehed, raamatutest
moodustas ilukirjandus 2/3 ja teaduslik kirjandus 1/3.
Alates 1916. aastast sai kolmel õhtul nädalas kirjandust
ka koju laenutada, kuigi ainult neid raamatuid, mida oli
kaks eksemplari. Tagatismaksu küsiti raamatu hinna ulatuses.
1917. aastaks raamatukogude olukord muutus. „Kõrvu
uute raamatukogudega hakkas elustuma neid, mis sõja
puhkedes olid oma tegevuse katkestanud, mõne töös võis
näha tõusugi. Tallinna Linna Avalikule Raamatukogule oli 1917. aasta 51 000 külastajaga rekordiline. Päevas
käis 150–200 inimest, kelle peatähelepanu oli suunatud
poliitilistele ajalehtedele. Pööningult toodi alla seal peidus
olnud kirjandus”, teatab K.- O. Veskimägi.19
Järjest enam hakkas tunda andma aga ruumide väiksus.
Uued ruumid leiti 1918. aastal linna-asutuste tarbeks
ostetud Tallinna Vene Seltskondliku Kogu majas Gogoli
puiestee 4 (praegu Estonia puiestee 8). Kolimine toimus
1920. aastal.
Kolimine Gogoli pst. 4
Tallinna linn omandas Vene Seltskondliku Kogu hoone
30. mail 1918. aastal 350 000 rubla eest. Tehing kinnistati 31. mail 1918. Algul anti raamatukogule ainult suur
saal ja selle kõrval asunud näitelavaruum. Otsus anda
terve maja raamatukogu käsutusse tehti 28. veebruaril
1923. Ometi kulus selle otsuse elluviimiseks veel kümme
aastat.
Esinduslik historitsistlik hoone ehitati 1894–95. Eskiisprojekti tegi M. Breobraženski, lõpliku projekti arhitekt
R. Knüpffer. „Siseplaneering on lihtne ja funktsionaalne:
peasissekäigu vestibü ülist kahel pool oli piljardiruum ja
lugemissaal, II korrusel avar peosaal lava ja vastuvõturuumiga; hoovipoolses osas köögi ja puhveti abiruumid ning
II korrusel banketisaal, puhvet, kaardimängutoad ja kabinetid, mida ühendasid I korruse ruumidega kolm treppi;
peakorpuse keldris oli keeglirada ja laoruumid. Suhteliselt tagasihoidliku tänavafassaadi esinduslikkust rõhutas
kõrge sokkel, I korruse krohvrustika, karniisid, II korruse
suured krohvraamistusega kaaraknad ja akendevahelised
pilastrid. Ümberehitused 1925 (arh. H. Johanson) ja
1938 (arh. E. Mõttus) tõid kaasa siseplaneeringu osalise
muutmise ja algse sisekujunduse likvideerimise.” 20
TLA. F. 400, nim. 1, s. 318.