‹ 0 ›
Nunne tänav 2: 3 tuba ja 63 istekohta
Raamatukogule leiti ruumid linnale kuuluva maja Nunne
2 alumisel korrusel (sissekäik oli Nunne tänava poolt).
Nunne 2 peasissekäik
Peatselt selgus, et ruumid ei suutnud enam mahutada uusi juurdetulevaid raamatuid. Seetõttu otsustati osa
raamatuid paigutada pööningule.
Alles 1918. aastal tõusis kasutatud köidete arv 54 494
köiteni. Loeti peamiselt eesti- ja venekeelseid raamatuid,
saksakeelsete raamatute arv moodustas kõigest 6–9%
lugeda võetud raamatute üldarvust. Kuni Esimese maailmasõjani iseloomustasid raamatukogu tööd järgmised
arvud:16
Raamatuid
1907
1908
1909
1910
1911
1912
1913
1914
Külastusi
2041
2741
3316
3647
4056
4644
5840
6729
8659
34 532
42 870
44 152
44 596
46 337
43 823
46 918
Laenutusi
aasta lõpus
10 067 (2 ja ½ kuud)
40 317
43 746
44 915
41 771
39 741
40 160
41 323
Esialgu oli raamatukogu kasutada kolm tuba, millest
esimene oli raamatute hoiuruum ja riidehoid, kahte tagumist tuba kasutati lugemistubadena. Kokku oli mõlemas
toas 63 istekohta. Kuna algusest peale oli raamatukogu
kasutamine elav, ruumid aga ei mahutanud kõiki lugeda
soovijaid, tekkisid eriti õhtuti järjekorrad. Vahel tuli lugejatel tundide viisi oodata, enne kui nad lugemistuppa
pääsesid. Tarvidus avaramate ruumide järele oli ilmne.
Raamatukogu-teema leidis elavat käsitlemist toonases
ajakirjanduses. Üsna pea hakati kirjutama ka raamatukogu tööga seotud puudustest. Ette heideti nii lugemistoa
väiksust, järjekordi lugemiskoha saamiseks kui ka ebapiisavat raamatuvalikut. Et raha raamatute ostmiseks
oli vähe, puudusid duubeleksemplarid. Raamatukogu
määrused ei lubanud aga laenutada koju neid raamatuid,
mida oli vaid üks. Kõige enam loeti ilukirjandust. Loetavaimad autorid olid tollal E. Vilde ja L. Tolstoi.
Raamatukogus oli võimalik lugeda 20–40 ajakirja ja
20–25 ajalehte 30–40 eksemplaris. Et ajalehtede eksemplaarsus oli väike, tehti 1908. aasta 18. märtsil toimunud
raamatukogu juhatuse koosolekul ettepanek muretseda
kõigist kohalikest päevalehtedest kaks eksemplari.17 Raamatukogu oli küll avatud iga päev (välja arvatud riiklikud
pühad) kl. 12–20, pühapäeviti kl. 15–20, kuid lugejate
arvates polnud lahtiolekuaeg – eriti pühapäeviti – siiski
küllaldane. Ette hakati heitma sedagi, et lugemistoas ei
suudetud saavutada tööks vajalikku vaikust. Sellest hoolimata kasvas külastajate arv jõudsalt.