‹ 11 ›
aastal taotles peremeheta jäänud suurt Mereraamatukogu endale Tallinna Keskraamatukogu, ent see läks kindralstaabi valitsusele.
Rahvaraamatukogusid („lubatud” raamatutega) oli uue
sajandi alguses Tallinnas 3: kaks eestikeelset (Tallinna
Eesti Käsitööliste Seltsi oma, asutatud 1903 ja karskusseltsi „Valvaja” oma, asutatud 1900) ja üks vene-eestikeelne (Tallinna Karskuskuratooriumi raamatukogu, asutatud 1903).
Kaks esimest, nagu nimest näha, olid seltsi omad, aga
mõlemal oli liikmeid palju ja eesti sugu linnarahvale olid
tähtsad mõlemad. Kummaski oli ka niisugust kirjandust,
mis lubatud raamatute nimestikus puudus, kogunisti illegaalset. Seda leidis politsei käsitööliste seltsi raamatukogust ja pani 1906. aastal seltsi kinni.
Kolmas, karskuskuratooriumi oma – seda ei tohi ära
segada karskusseltsiga – oli kroonuasutus, mis täielikus
keisritruuduses purjetas, küsides raamatute kasutamise
eest siiski 10–20 kopikat kuus või terve rubla aasta eest.
Asus see raamatukogu Mündi tänavas. Just selle jaoks
küsis karskuskuratoorium uuelt linnavolikogult toetust.
See ei andnud, tegi hoopis ise Tallinna Linna Maksuta
Avaliku Raamatukogu ja Lugemistoa. Karskuskuratooriumi raamatukogu tegutses edasi, tehes 1913. aastal veel
ühe raamatukogu juurde – Vabriku tänavale.
Nüüd on kõneldud kõigist TLMAR-i eelkäijaist. Nagu
näha võis, ei tulnud pilt saavutusterohke. Et näha Tallinna teiste Eesti linnade, eriti Tartu taustal, esitame järgmised arvud tegutsevate raamatukogude kohta alates 1870.
aastast. Nagu eelnevas käsitluses, pole ka siin ametiasutuste (kubermangu jt.) ega koolide omi. Ikka nii laia kasutajaskonnaga kui igaühel oma ajas oli.
Märkame, et Tallinn, mis ju alati Tartust tunduvalt suu-
rem on olnud, jõudis raamatukogude arvu poolest sellele
järele alles 1905. aastal ja läks siis ka ette. Muidugi on
tabeli arvude võrdlemine küsitav, sest hiir (mõni väike
raamatukogu) võib sattuda kõrvu hiiglasega (nt. ülikooli
omaga), aga mingi pildi ta annab, kui seda korrigeerida
kummagi linna raamatukogude tähtsusega eesti kultuuris: Tartus Õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Kirjameeste
Seltsi, Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi
raamatukogu, kõnelemata ülikooli omast, mis igas kaalukategoorias Tallinna ületavad.
Kaua, kuni 19. sajandi 70-ndate aastateni oli võim Tallinna magistraadis suurkaupmeeste ja nn. literaatide (haritlaste) käes, alates 1877. aastast oli võim volikogul, mille
valisid sakslastest kaupmehed või kinnisvaraomanikud.
Eestlastest linnarahva haridusasju ajas see hädapärast,
mingi üldhariva asutuse, näiteks raamatukogu nõudmine
oleks vaid õlakehitust esile kutsunud. Kuid 1904 saavutasid eestlased linna volikogus suure võidu: selles oli 60
kohta, millest eestlased said 38 ja venelased 5 kohta. Nimetame uusi linnavolinikke: Ferdinand Karlson, Voldemar Lender, Jaan Poska, Mihkel Pung, Konstantin Päts,
Otto Strandman, Jaan Teemant. Nad kõik on Eesti ajaloos kuldtähtedega.
Eestimeelne volikogu mõjutas uut linnavalitsust haridust, heakorda ja tervishoidu parandama. Täiesti loomulikult tuli kõne alla kolmes kohalikus keeles kirjandusega
avaliku maksuta raamatukogu loomine linnarahvale: kolmandik olgu eesti, kolmandik saksa, kolmandik vene keeles. Nagu eelnevast raamatukogude arenguteest selgus,
oli sellise raamatukogu asutamine ja tegevus mõttekas
alles 1906. aastal, kui Vene keskvalitsus lõpetas avalike ja
rahvaraamatukogude ahistamise keelatud ja lubatud raamatute nimekirjadega.
1870
Tallinnas
Tartus
Linnades
kokku
1875
1880
1885
1890
1895
1900
1905
1910
1915
4
8
22
4
1
27
8
13
36
8
13
41
10
13
39
10
15
49
14
20
70
22
22
89
29
24
126
48
30
164
Sõnaga „Eestimaa” tähistati Eestimaa kubermangu, s.t. Põhja-Eestit.
Muuseas, selles raamatukogus leiti 1929. aastal ühe köite kaane täitematerjalis 11 lehte 1535. aastal trükitud nn Wanradti-Koelli
katekismusest, kõige vanemast eestikeelsest trükitud raamatust.
3
Pea kõigis raamatukogudes võeti lugemismaksuks 10% raamatu hinn