‹ 10 ›
Siirdudes hariduslikke sihte taotlevate raamatukogude
juurde – neid kutsuti avalikeks –, tuleb sedastada rae täielikku eitavat suhtumist nendesse. Võib-olla arvas raad piisavat Eestimaa Avalikust Raamatukogust, vaevumata välja
selgitama, mis sellest oli saanud. Aga rae eitava suhtumise
kõrval ei tohi vaatamata jätta avalike raamatukogude õiguslikku külge. Nagu kaupmehele nii ka haridusliku sihiga
seltsile andis tegevusloa kuberner, kuid viimaste jaoks seati
alates 1884. aastast lisatingimused: raamatukogul pidi
olema põhikiri (selle pidi kinnitama siseministeerium),
juhatus (kuhu pidi kuuluma kubermangugümnaasiumi
direktor), vastutaja (kelle riigitruuduse pidi kindlaks tegema sandarmeeria). Avaliku raamatukogu jaoks kehtestati
k e e l a t u d raamatute nimekiri. See tähendas, et poest
võis tsensuuri läbinud raamatu vabalt osta, aga avaliku
raamatukogu jaoks võis ta olla keelatud.
1890. aastal jagati siseministeeriumis hariduslike sihtidega raamatukogud kahte lehte. Esimesse jäid maksulised
(ja nimepidi avalikud), teise rühma need, mis lugemismaksu ei võtnud või tahtsid väikest, sümboolset maksu
(kuni 1 rubla aastas). Sellise rühma omi kutsuti rahvaraamatukogudeks ja nende jaoks kehtestati l u b a t u d
raamatute nimestikud: kui raamatut lubatud raamatute
nimestikus ei olnud, ei tohtinud seda rahvaraamatukogus
olla. (Ka kooliraamatukogude jaoks kehtisid lubatud raamatute nimekirjad, igale kooliastmele erinevad.)
Kui kontroll (politsei) leidis avalikust raamatukogust
keelatud raamatu, tuli pahandust; kui ta rahvaraamatukogust leidis sellise, mis lubatud raamatute nimestikus
puudus, oli jälle pahandust palju: selline raamatukogu
pandi kinni, aga vastutaja vastutas – tehti kõva trahvi.
Nõnda sellal, kui Lääne-Euroopas ja eriti USA-s üha
süvenes hariduslike sihtidega omavalitsuste raamatukogude asutamine, läks Venemaal kõik vastupidi, tõkete
püstitamise teed. Tõkete eesmärk oli üheselt selge: inimene, kes rikas-jõukas, võis poest osta, mida üldtsensuur
oli läbi lasknud; kes polnud mitte väga jõukas, aga siiski
10–15 rubla aastas avaliku raamatukogu kasutamise eest
maksta suutis, kohtas selles teise astme tsensuuri; kes
haridust tahtis, aga vaene oli, nägi rahvaraamatukogus
ainult seda, mida ülemused talle arvasid kasuliku olevat.
Riik rikast ei kartnud, rikas võis isegi Karl Marxi „Kapitali” osta (venekeelne tõlge ilmus 1872, makstes 3 rbl.):
teadmisjanuline kodanik seda avalikust raamatukogust
ei saanud (s.t. oli seal keelatud); rahvaraamatukogust
polnud mõtet küsidagi, sest seda polnud lubatute hulgas.
Keelatute hulgas olid need, mille üle Vene liberaalne publitsistika uhkust tundis (A. Herzen, N. Tšernõševski jt.),
lubatute hulgas see, mis kirjandusetundjas vaid häbi tekitas – keisrit, õigeusku ja isamaad kiitvad brošüürikesed.
19. sajandi 90-ndate aastate keskpaiku oli venekeelsest
kirjandusest lubatud vaid murdosa (3,3%).
Kas kirjeldatud keelatud-lubatud raamatute süsteem,
mis oli ju terve Venemaa jaoks mõeldud, ka siinses Balti
erikorras kehtis? Kehtis küll, sest 1880-ndate aastate keskel alanud administratiivasutuste, kohtu, kooli ja politsei
venestamine erikorra lõpetaski ja 1884. aasta avalike raamatukogude seaduse täiendus oli kui maksuta lisa Aleksander III hästi teada venestamiskampaaniale. Tõsi, saksa, prantsuse jt. keelatud raamatute nimestikke ei tehtud,
aga kogu selline kirjandus allus üha ägenevale tsensuurile
piiril nii raamatukaupluste kui avalike raamatukogude
jaoks. Lubatud raamatute nimestikke saksakeelsetele
rahvaraamatukogudele ka ei tehtud, aga sellega oli ju saksakeelne rahvaraamatukogu keelatud, sest talle lubatud
raamatute nimekirja ette näidata ei olnud. Esimene lubatud eestikeelsete raamatute nimestik ilmus alles 1900
(muuseas, oma sisult väga tagurlik ja vananenud), seega
1890–1900 polnud mõtet sellisele luba küsima minna.
(Maal peeti raamatukogusid edasi sagedasti kelleltki luba
küsimata, linnas oli see ohtlik, sest politsei oli valvas.)
Kirjeldatud kord kehtis 1905. aasta revolutsioonini, siis
tühistas keiser lubatud ja kaks aastat hiljem ka keelatud
raamatute nimestikud. Siit alates tohtisid raamatukogud
pidada kõike seda, mis raamatupoodidest osta oli.
Arusaadavalt ei õitsenud Tallinnas 19. sajandi kahel viimasel aastakümnel ei avalikud ega rahvaraamatukogud
– ei eesti, saksa ega vene omad. Avalikest oli siiski üks
erand, nn Mereraamatukogu, mis oli asutatud juba 1847.
aastal sõjalaevastiku ohvitseridele. Ootuspärase navigatsioonialase kirjanduse asemel oli selles põhirõhk ilukirjandusel ja 1870-ndatel aastatel muutus ta kümnerublase
aastamaksu eest „avalikuks kogu publikule”. Selles suures
venekeelses raamatukogus – asus ta Olevimägi 8 – oli raamatuid 1898. aastal 10 000 ja laenutusi ligi 15 000, mis
oli väga hea näitaja. Seda raamatukogu kasutasid meelsasti
Tallinna keskkooliõpilased, kes, nagu kurtis kubermangu
sandarmivalitsuse ülem, „valisid kirjandust teatud tendentsiga”, sest kooliraamatukogu vaevles lubatud raamatute nimestike meelevallas. Eesti Vabariigi algul 1918.