kõlapilti tunnetama ja palju tööd tegema. Ta rääkis minuga inimese füsioloogiast ning andis näpunäiteid, kuidas lõdvestuda. Tead, ma hindan üle kõige neid õpetajaid, kes mängivad sulle ette, kui sa näiteks mõnest muusikalisest mõttest aru ei saa, just nii Orgse tegigi.“ Suure tänu võlgneb Mairo enda sõnul ka Siim Aimlale, kes talle Otsa koolist hindamatuid muusikalisi õppetunde kaasa andis.
Õpetaja peab vajutama õigetele nuppudele
Aegamööda on ka Mairost saanud õpetaja. „ Mulle sobib ja meeldib õpetajaamet,“ lausub ta. „ Asi sai niimoodi alguse, et mu ema ütles, et Saue muusikakool vajab kedagi, kes rütmimuusika teooria tunde annaks. Ma õppisin siis veel Otsa koolis, aga õpetajaametisse asumisega toimus minus põhimõtteline muutus – ma hakkasin enda jaoks asju mõtestama. Võin öelda, et umbes 25-aastaselt muutusin ma tehnilisest mehest filosoofiliseks. Filosoofia on mind alati paelunud, ma oskan hästi arutleda ja kirjutada, aga see ei olnud kunagi muusikasse jõudnud, see filosoofiline pool. Ühtäkki oli kõik teisiti. Olen aru saanud, et minu mäng muutub avaramaks, kui mõtlen enda jaoks kõik lahti – näiteks, mis on paus, mis on selle meloodiastruktuuri tähendus ja nii edasi. Just õpetajatöö pani mind niimoodi mõtlema. Seega, ma õpetan, sest see teeb minust parema muusiku.“
Uurin noorelt õpetajalt, kuidas leida õpilasega kontakti – mida teha siis, kui õpilane ei harjuta? „ Olen ka selliseid kohanud, kel tõesti pole erilist huvi harjutada,“ nendib Mairo. „ Ma leian, et kui õpilane ei harjuta, siis ei ole mina teda piisavalt motiveerinud ja ma pean leidma võimaluse temani jõudmiseks, näitama mingeid ägedaid asju. Ka minul oli nii, et klassikalist saksofoni ma eriti harjutada ei viitsinud, aga mu erialaõpetaja Sulev tabas kohe ära, et ta peab mulle midagi muud pakkuma. Ta lasi mul kuulata näiteks Tower of Powerit ja Yellowjacketsit – kujuta ette, väikesele poisile … Ma kuulasin neid, ja mõtlesin „ vau“. Sulev vajutas õigetele nuppudele, ja ma võlgnen talle väga palju.“
Mairo rõhutab mitmel korral, et õpetajaamet on tohutult vastutusrikas amet. „ Need noored, keda ma õpetan, on ju alles kujunemisjärgus. Ma ei vastuta mitte ainult nende kui muusikute, vaid ka kui inimeste eest. Ma ei ole kunagi mõelnud, et olen õpetajana oma õpilastest kõrgem, vaid meie vahel toimub infovahetus.“
Kui ma küsin, mis Mairot õpetajatöö juures hoiab, vastab ta, et missioonitunne. „ Senikaua, kuniks seda on, ma ka õpetan. Mul on vaikselt tunne, et varsti on väikest pausi vaja. Aga olen kindel, et õpetajaks jään ma elu lõpuni.“
Mitmekesisus loob põnevust
Lihtsuses peitub võlu – see on üks Mairo filosoofiaid. „ Väga klišee, ma tean, aga sellest ei saagi aru enne, kui oled muusikuna teatud punkti jõudnud,“ räägib ta. „ Selleks, et väga keerulised asjad kõlaksid hästi, peavad nad kõlama lihtsalt. Ma kirjutasin ka ühel hetkel väga keerulisi asju – ei mänginud mina maha, ei mänginud mu vend. Ja kui mängisime, siis ei olnud see päris õige. Mõistsin, et seda materjali oli liiga palju, info üleküllus ei ole kunagi hea. Nüüd ma teen pigem väikeseid asju. Panen kirja oma väikesed ideed ning vormistan nad ära. Autorina tuleb alati meeles pidada, et see, mis sinu jaoks on lihtne, võib teise jaoks raske olla.“ Mairo hindab ka popmuusikat tema lihtsuses.
„ Popmuusika on minu hobi,“ lausub ta. „ Meeme See meeldib Saareväli
mulle väga. Tegelikult on nii, et mida erinevamad muusikastiilid on, seda põnevam mulle Sündinud. Ma võiksin 4.02.1951 mängida Virumaal igasuguseid 1948-1959 asju, aga paraku
Tudulinna ei ole Keskkool mul iga
, hõbemedal stiili jaoks nii-öelda sõnavara.“ 1959-1962 õpingud Tallinna
Muusikakoolis kontrabassi
Ümbritsetud headest inimestest erialal 1962-1965 teenistus Mairo peab end ettevaatlikuks Nõukogude armees inimeseks 1965-1970
. „ Kui õpingud ma ei ole kontrabassi
millekski valmis erialal, siis Tallinna ma ei tee Riiklikus seda. Ma ole
võtnud Konservatooriumis
suuri riske, ei näiteks muusika 1970-1980 kirjutamises Tallinna või kuhugi Riikliku kooli minemises Konservatooriumi. Kõik minu otsused kontrabassi olnud eriala väga õppejõud kaalutletud.“
1980-1987 H. Elleri nim. Tartu Ta lisab Muusikakooli, et on mõnikord kontrabassi iseendaeriala suurim õpetaja vaenlane. Näiteks oli Mairol peale 1966-2011 EMTA magistrantuuri Rahvusooper lõpetamist
Estonia orkestrant mõtetes
, ka sh doktoriõppesse
aastatel 1969- 2008 kontrabassirühma astumine, ent see otsus lükkus kontsertmeister hilisemaks. „ Ma tean, et kui ma 1989- … EMTA kontrabassi oleks selle doktoritöö 30. eluaastaks eriala ped. praktika õppejõud valmis kirjutanud ja seda siis 50-
1965- … G. Otsa nim. Tallinna aastaselt lugenud, oleks mul häbi
Muusikakooli kontrabassi eriala olnud õpetaja
. Kunagi( alates tundsin 1997 end õpetajametoodik vanu lugusid) üle vaadates,
sama moodi aga sellest olen nüüdseks üle saanud. Olen sellises staadiumis, et tunnen esimest korda elus, et mul on midagi oma muusikaga öelda.“
Muusikuna peab Mairo väga oluliseks, et tema kõrval oleksid inimesed, kelle peale alati loota saaks. „ Mul on oma tuumik – need on muusikud, kellega olen koos koolis käinud ja pilli mänginud, ning ma usaldan neid täielikult. Isegi siis, kui me läheme lavale nii, et pole väga proovi teinud, võin ma kindel olla, et keegi ei vea mitte kedagi alt. Minu õnn on see, et olen ümbritsetud heades inimestest,“ lisab ta. „ Me ei lävi mõne sõbraga võib-olla väga tihedalt, aga iga kord, kui me näeme, siis me jätkame sealt, kus me pooleli jäime. Me ei küsi üksteiselt, et kuidas sul läinud on, vaid meie vestlus läheb lihtsalt edasi."
O T S A T A J A | 6