PERSOON
"M
a ütlen enda kohta alati, et
olen pigem klahvimängija,“ ütleb
Mairo. „Ma püüan leida rohkem
võimalusi klahvide taga olla, ent
igapäevatöö on seotud ikkagi saksofoniga – nii muusiku kui ka õpetaja
rollis.“ Juba nelja-aastaselt klaveriga
tutvust teinud noormees õppis seda
pilli ka Tallinna muusikakeskkoolis.
„Ma mäletan, et mul oli käega
probleeme,“ lausub ta. „Keegi
teadjam inimene ütles siis mulle, et
vaevused tulenesid ühest varasemast käeluumurrust. Ma ei teinud
korralikku pausi, harjutasin edasi ja
mõju avaldus alles hiljem. Mul oli
näiteks perioode, kus ma ei saanud
üldse klahvi mängida, ja siis võtsingi
saksofoni kätte.“
Mairo oli 12-aastane, kui jõudis
saksofoni juurde. „Mulle hakkas
saksofon väga meeldima,“ ütleb ta,
„ja ma ei tea, kust see tuli. Tänu
saksofonile tulid minu ellu uued
muusikastiilid, klaverimängus oli
valitsev ikkagi klassikaline muusika.
Tollane saksofoniõpetaja Saue
muusikakoolis, Sulev Sommer, tõi
mulle igasugust huvitavat muusikat,
mis mind tasapisi rütmimuusika
poole viis.“
Inimestega tuleb suhelda kui
võrdne võrdsega
Mairo esimene õpetaja oli tema ema
Kristiina, pikaaegne klaveriõpetaja,
nüüdne Saue muusikakooli direktor
ning samuti Otsa kooli vilistlane.
Muide, ka Mairo isa on kunagi Otsa
koolis trumme õppinud. „Vanemad
tutvusid jah siin koolis,“ räägib ta.
„Kui ma olin väi