ARVUSTUS
TÕNU KÕRVITSA “LAGEDA LAULUD” –
KAUNIS JA MAAGILINE MUUSIKA
ELISA POLOV
November on hingedekuu ning seetõttu on
Tõnu Kõrvitsa väga originaalses helikeeles on tunda
sobilik meenutada üht esiettekannet
vaimsust ja sügavust. Kuna Brontë tekstis on peidus nii
möödunud aastast, mis hingedeaja sisse
juhatas – Tõnu Kõrvitsa „Lageda laulud“.
Teos segakoorile ja keelpillidele kõlas esmakordselt
Jaani kirikus, esitajateks Eesti Filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester, dirigent Risto
Joost. Pean koheselt mainima, et mina kui Tõnu
Kõrvitsa loomingu pikaajaline austaja ning Tallinna
Filharmoonias resideeruva koori ja kammerorkestri
kõrge kvaliteedi hindaja, läksin kontserdile väga suure
elevuse ja kõrgete ootustega. Antud kontsert aga
ületas needki. Emily Brontë tekst ja Tõnu Kõrvitsa
muusika olid justkui sümbioosis, täiendades teineteise
loomingu individuaalset ilu. Ma ei olnud pikka aega
külastanud kontserti, mis oleks nii kaunis, puhas ja
hingestatud.
Emily Brontë, olles elanud üksikut ja tagasihoidlikku
elu, lõi teksti, mida lugedes on raske mitte tunda end
puudutatuna. Tema tekst väljendab mõtteid, mis
tekivad üksikul inimesel, vormides kauneid kujundeid
ja riime ning tuues sisse ka hulgaliselt loodusega
seotud sõnavara. Koostöös Doris Karevaga, kes tõlkis
teksti eesti keelde, järjestati üheksa luuletust nii, et
neist tekkis terviklik jutustus. Kõige sümpaatsem neist
oli viies, She Dried Her Tears, mis väljendab väga hästi
ka kogu teose meeleolu.
She dried her tears and they did smile
To see her cheeks’ returning flow
How little dreaming all the while
That full heart throbbed to overflow
With that sweet look and lively tone
And bright eye shining all the day
They could not guess at midnight lone
How she would weep the time away
mõndagi, võib see olla mõne inimese jaoks raskesti
mõistetav. Muusikast on aga ilmne, et helilooja on
interpreteerinud Brontë kirjapandud read omapärasel
moel, mis muudab need ainult paremini mõistetavaks,
lisades omalt poolt neile veel teistsuguse vaatenurga
ja tähenduse. Lisaks muusika iseloomule paistab Tõnu
Kõrvitsa teoste puhul silma alati ka tema kõrge orkestratsiooni tase. Kõrvits suudab asetada orkestripillid
väga heasse balanssi, tuues välja eri pillide huvitavaid
tämbreid olenevalt muusika meeleolust. Aasta helilooja 2015 tiitel ning Tallinna Filharmoonia resideeruva
helilooja nimetus 2015/16 hooajal on andnud Kõrvitsale võimalusi ennast teostada ning luua veelgi rohkem kaunist muusikat, mis läheb inimestele korda.
Tõnu Kõrvits on just see inimene, kelle puhul on
selgelt märgata head balanssi muusikalise fantaasia ja
n-ö helilooja musta töö vahel.
Pean ära märkima ka Tallinna kammerorkestri ja
Filharmoonia kammerkoori ning muidugi dirigent Risto
Joosti meisterlikkuse. Ei pane üllatama, et antud koosseise nimetatakse solistide orkestriks ja kooriks. Iga
muusik on individuaalselt jõudnud oma interpretatsioonis niivõrd kõrgetasemelise meisterlikkuseni, et
teiste muusikutega koos esinedes tekkis täiuslik ja
küllastunud kõla. Just kõla on üks tegureid, mis eristab
neid sarnastest kollektiividest. Kuna tegemist on kammerkoosseisudega, võib üheks tähtsaks aspektiks
lugeda ka koosmängu täpsuse. Sünkroonsus on minu
arvates just see, mis eristab Tallinna kammerorkestrit
ülejäänud Eesti paremikust. Kuigi orkester koosneb
väga mitmetest muusikutest, võib silmi kinni pannes
tunduda, nagu mängiks justkui üks pillimees. Dirigendi
ja muusikute koostöö on alati väga tähtis ning nende
puhul tasub seda tõesti kiita. Kogu kontsert tervikuna
pakkus mulle väga ilusa ja positiivse elamuse, mis
paitas kogu kirikutäie rahva kõrvu ja südant.
OTSATAJA
|
13