PERSOON
T
eine mees, kellele president Meri
viitab, on Tiidu kauaaegne sõber ja
lavakaaslane Villu Veski, kellega koos
tänaseks legendaarne kontsertprogramm 1997. aastal lavale toodi. „Me
sattusime seda mängima pooljuhuslikult,“ alustab Tiit. „Meid kutsuti
Pariisi, mängima ühele konverentsile,
kus räägiti Baltimaade kunstnikest
Pariisis. Eesti puhul räägiti muidugi
Viiraltist ning näidati tema maalide
reproduktsioone. Kõrvale oli vaja
mängida Eesti muusikat. Meil ei tulnud esiti ühtegi mõistlikku lugu pähe,
mis võiks küll olla Eesti muusika,
mida meie kahekesi esitada saaksime? Kogu aeg sai ju mängitud
Ameerika džässistandardeid … Me
hakkasime siis improviseerima ja
sealt tuligi esimene tõuge, et meil on
vajadus oma kontsertprogrammi
järgi. Saatuse tahtel sattusime peagi
esinema Fääri saartele, tol korral oli
see niivõrd eksootiline koht. Tead,
see loodus – ma ei oleks iial
uskunud, et üks koht mulle
emotsionaalselt niimoodi mõjuda
võiks.“
Maa, kus ei kasva puid
Fääri saared olid Põhjala saartest
esimesed. „Me kuulasime seda muusikat seal, hingasime karget õhku ja
otsustasime plaadi välja anda,“ jutustab Tiit. „Muide, Fääri saartel salvestasime kohalikus raadios ka oma
esimesi lugusid. Meil oli näiteks üks
pala ka Lepo Sumeralt – „Maa, kus ei
kasva puid.“ Lepo Sumera oli selle
nimega päri – Fääri saared ongi maa,
kus ei kasva puid.“ Plaat valmis, ent
Tiit muretses – mida mõni
tõsimeelne muusik sellest küll arvata
võiks? Kar-tus oli asjatu, sest „Põhjala
saarte hääled“ osutus väga
populaarseks. Valmisid ka teine ja
kolmas album, kus on ühendatud
improvisatoorsus, Eesti traditsioonid
ja Põhjala heli-keel.
Põhjala helid kõlavad tänapäevani.
„Alles mängisime seda kava kvintetiga PÖFF-il,“ räägib Tiit. „Me oleme
selle kontsertprogrammiga ka palju
rännanud, teinud koostööd üle 50-ne
muusikuga, andnud üle 400 kontserdi
25-s erinevas riigis. Huvitav on mõelda, et enne seda ei olnud ma muusikat üldse loonud. Ma ei tulnud justkui
selle peale, et seda võiks teha. Tänasel päeval kirjutavad vaat et kõik
džässiosakonna õpilased ise muusikat, minu ajal nii ei olnud.“
Moosimisjutt ei mõjunud
Tiit alustas muusikuteed 7-aastaselt
Võru Laste Muusikakoolist, teades
kohe, et tema pilliks saab akordion.
„Ma olin toona suhteliselt väike
poiss,“ meenutab ta. „Väike-seid pille
kusagilt saada ei olnud, mistõttu alustati õpinguid tavaliselt 10-aastaselt.
Ka mind prooviti suunata nii viiulit kui
ka klaverit õppima. Ema on hiljem
meenutanud, et ma olevat vaikides
selle moosimisjutu ära kuulanud ja
siis, kui kõik õpetajad vait jäid, lausunud, et mina soovin akordionit õppida! Minust ei saadud jagu,“ naerab
ta.
Ärme vaata, mis
pilli keeg