sellest hoolimata eksisteerivad aeg ja ruum tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum.
Hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju inimene aja ja ruumi olemasolu.
Joonis 6 Hyperruum K´ ja tavaruum K.
Inimene ei taju enam aja olemasolu, sest aeg muutub tema suhtes ajatuks ehk toimub ajatu
kogemine. Unisoofilises psühholoogias seletatakse ajatu taju tekkimist sellega, et selline psüühiline
taju ilming avaldub näiteks ka inimese reaalsel ajas teleportreerumisel minevikku ja tulevikku. Kuid
sellisel juhul peab ajas teleportreerumine toimuma üsna intensiivselt ja hetkeliselt. Näiteks võidakse
ühel hetkel sooritada aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis järgmisel hetkel ollakse juba 1000
aastases tulevikus jne. Kuid veel kord peab mainima seda, et tegemist on reaalse aja rännakuga,
mitte inimese kujuteldava ajas liikumisega ehk kronosteesiaga. Sellisel ajas rändamisel esineb
inimesel ajatu taju aisting. Ajaränduri jaoks pole aega enam olemas, sest ajas saab liikuda edasi ja
tagasi. Seni on inimese jaoks eksisteerinud aeg mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga
rännata ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja nende asemele kerkib esile ainult
oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam
minevikus siis, kui ta on liikunud ajas minevikku. Seetõttu eksisteerib tema jaoks ainult oleviku
ajavorm ning sellest tulenevalt tajub inimene aja puudumist. Ajas rändamise reaalset võimalikkust
kirjeldatakse pikemalt juba Maailmataju ajas rändamise füüsikateoorias.
Vastavalt füüsikateaduse üldistele arusaamadele on aeg ja ruum omavahel lahutamatult seotud
ehk see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. See tähendab seda, et ajatu tajuga kaasneb ka ruumitu
taju. Inimene ei tunneta enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd ruumitu. Peale aja ei ole ajaränduri
jaoks enam olemas ka ruumi. Selline ruumitaju avaldub siis, kui inimene teleportreerub ruumis.
Ruumis teleportreerumise all mõeldakse füüsikas keha asukoha hetkelist muutumist ruumis. See
tähendab seda, et keha liikumine ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste
teleportreerumised, mis põhjustavadki osakeste laineliste omaduste olemasolu. Teleportatsioon
ruumis on tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Ka inimene võib teleportreeruda ruumis
ühte teatud asukohta ja sealt edasi teise asukohta jne. Inimese liikumine ruumis ei võta enam aega,
sest see toimub nüüd silmapilkselt. See mõjutab inimese psüühikat nii, et inimene ei taju enam
ruumi olemasolu. Nii tekibki ruumitu taju.
Selge on see, et inimese eksisteerimine „väljaspool aegruumi“ küll põhjustab ajatu ja ruumitu
tajumist ( mitte sureva aju parema oimusagara verevarustuse kadumine nagu teadlased on seda seni
spekuleerinud ), kuid kuidas see kehast väljunud oleku korral inimese tajusüsteemides avaldub pole
veel täpselt teada.
110