Kuna valguslainel puudub seisumass, siis peatuda see ei saa mitte kunagi ( ehk peab pidevalt
liikuma kiirusega c ). Lõpmatu ulatusega tühi ruum ( vaakum ) võib olla reaalselt näiteks lõpmatu
kõverusega aegruum. Näiteks musta augu aegruum on kõverdunud lõpmatuseni ja seega on musta
augu tsenter ( ehk Schwarzschildi pind ) meist ( ehk välisvaatleja suhtes ) „lõpmata kaugel“.
Lõpmatus kauguses lõikuvad omavahel ka üksteise suhtes olevad paralleelsed sirged. Valguse
jõudmine musta augu tsentrisse võtab lõpmatult kaua aega. See kehtib ka vastupidisel juhul, mille
korral tahab valgus musta augu tsentrist välja pääseda ehk liikuda ajatust dimensioonist ajalisse
dimensiooni. Just selline juht sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguse liikumisega.
Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi paljude erinevate elektromagnetlainete
omavaheline konfiguratsioon ( ehk teadvus ) jääb samuti igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab
valgusolendi lõpmatut eluiga.
Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri.
Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis teleportreerumisena, mida võimaldab
hyperruumis „liikumine“ ( kus ei eksisteeri aega ega ruumi ). Kehast väljunud inimese
elektromagnetlaine liigub „ruumist“ ( kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike )
ruumi ( mida me igapäevaselt kogeme ) ehk hyperruumist tavaruumi, mis sarnaneb lõpmata
kõverdunud aegruumist ehk aegruumi august välja pääsemisega. Järelikult selliste
elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene ( ehk siis valgusolend ) eksisteerib hyperruumis ja seega
„liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis
eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli o sakeste korral.
Väga paljude SLK-de korral nähakse mingisuguseid tunneleid. Need on kahtlemata just
aegruumi tunnelid, mille abil on võimalik ületada väga lühikese ajaga väga suuri vahemaid ruumis
või rännata ajas. Kuid kuidas valgusolendid neid tunneleid tekitavad, polegi täpselt teada. Kui
valgusolendid suudavad luua aegruumi tunneleid, siis on täiesti võimalik ka see, et nad suudavad
mõjutada gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõverust ) nii, et füüsilised kehad ( nagu näiteks laud, tool,
voodi jne ) hakkavad ilma näilise põhjuseta liikuma. Seda esineb näiteks kuulsates poltergeisti
juhtumites. Aegruumi kõverusega kaasneb üldrelatiivsusteooria järgi jõud, mis Newtoni II seaduse
järgi mõjutab kehasid nii, et need hakkavad kiirendusega liikuma.
Ajas rändamise füüsikateooria järgi teleportreerub seisumassiga keha ajas või ruumis, kui see
läbib aegruumi tunneli. See tähendab, et kui seisumassiga keha teleportreerub ajas või ruumis, siis
see ongi tegelikult läbinud aegruumi tunneli ehk ussiaugu. SLK-nähtused näitavad, et kui
valgusolend ( millel pole seisumassi ) läbib aegruumi tunneli, siis valgusolendi teleportatsiooni ajas
või ruumis otseselt ei avaldu ehkki aegruumi tunnel võimaldab mistahes füüsikalistel kehadel
silmapilkselt liikuda mistahes ajahetke ja mistahes ruumipunkti Universumis. See tähendab seda, et
valgusolendid ei saa ajas ja ruumis otseselt teleportreeruda ( ehk silmapilkselt liikuda ) nagu
inimesed. Aegruumi tunnel ehk ussiauk võimaldab neil lihtsalt suuri vahemaid ruumis väga kiiresti
läbida ja tõenäoliselt ka ajas rännata.
Ajatu ja ruumitu taju
Inimese elektrilisest närvisüsteemist eraldunud kogu elektromagnetväli eksisteerib „väljaspool
aegruumi“ ehk hyperruumis. Selline eksisteerimine põhjustab tajuda ajatust ja ruumitust ehkki selle
välja enda liikumine „aegruumis“ toimub sarnaselt nii nagu iga teise füüsikalise keha korral. Kehast
väljunud inimesed on seda ka tegelikult kogenud. Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta
„eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam tavaruumis. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust
kirjeldatakse ajas rändamise füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama
ei hakka. Lühidalt võib öelda ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga
tavaruumis eksisteerivad. See tähendab sisuliselt seda, et aeg on hyperruumis aeglenenud
lõpmatuseni ja kahe „ruumipunkti“ vaheline kaugus on lühenenud samuti lõpmatuseni.
Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid
109