inimese tundmust olla oma kehas põhineb meelte ja taju vahel oleval visuaalsest perspektiivist ja
koordinatsioonist. Kuid Peter Brugger oli siiski ka kindel selles, et nendes katsetes ei ilmnenud
täielikku kehast eraldumist, mille korral oleksid katseisikud tundnud ennast täielikult eraldunud
oma kehast. Laboritingimustes jõuti lihtsalt nendele väga lähedale.
Olaf Blanke on märkinud ka seda, et kehavälised kogemused võivad tekkida mitmetes
ajupiirkondades nagu näiteks aju temporaarsagara ja kiirusagara ühenduskohas. Seda on näidanud
varasemad uuringud. Kuid taolised katsed näitavad seda, et missugused ajupiirkonnad ja
ajufunktsioonid võivad tekitada kehaväliseid kogemusi ja kuidas ajus kujuneb välja inimese mina
tunne.
Aju töötleb igas sekundis väga suurt informatsiooni hulka. Aju oimusagara ja kiirusagara
ühinemiskohas pannakse kokku tegelik ja ühtne pilt, väljaselekteerides infot, mis ei sobi pilti. Kuid
teada on seda, et see ajupiirkond töötleb infot, mis annab inimesele arusaama oma kehast ja selle
lokatsioonist ruumis. Oleks väga loogiline järeldus see, et selle piirkonna kahjustumise või
väärtöötlemise korral võivadki ilmneda kehavälised kogemused.
Kehaväliseid kogemusi seletab Blanke poolt välja pakutud teooria ja surmalähedasi kogemusi
püüavad seletada Kentucky Ülikooli teadlased. Kuid nendest teooriatest ei ole üldse abi, kui uurida
näiteks Pam Reynoldsi juhtumit, mille korral esinevad need kaks nähtust seotult koos. Näiteks Pam
Reynolds nägi ajusurma ajal enda keha väljaspoolt. Kuidas on selline asi võimalik? Ajutüves ilmnev
unenägu võib olla surmalähedane kogemus, kuid ajutüvi ei töötle kehaväliseid kogemusi, mille
ajupiirkond oli funktsioneerimisest lakanud. Aju ei saa siiski olla surnud, et töödelda selliseid
nähtusi, mis tekivad ajutüve poolt tekitatud REM-unes. On selge, et kaks välja pakutud teooriat ei
suuda siiski seletada surmalähedaste kogemuste olemust.
Kontakt maavälise tsivilisatsiooniga
Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi ( kehast väljumise
neuroteaduslik seletus ) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse tõepoolest tõestada SLKde fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on tõestatud ka inimese elu jätkumine
pärast (aju)surma. See tähendab aga ka seda, et kõik surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on
elanud, tegelikult „kusagil“ veel kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need
“surnud inimesed” siis meiega ( ehk elavatega ) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis
ka elavad? Võib olla nad ongi „meiega“ kontakti astunud, kuid sellisel moel, mida me oodata ei
oskakski. Näiteks võivad „nendega“ suhelda selgeltnägijad ehk sensitiivid, mille korral omab
inimene sellist informatsiooni, mida ta muidu mitte mingisuguste vahenditega teada ei saaks. Need
„erilised inimesed“ ise väidavad, et informatsiooni annavad neile surnute inimeste „hinged“ ehk
kehast väljunud inimesed, kelle „füüsilised“ kehad on kahjuks juba surnud. SLK-de juhtumite
korral nähaksegi inimeste surnuid sugulasi ja sõpru. SLK-de korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt
inimese teadvuse eraldumisega füüsilisest kehast. Peale surnute nähakse ka mingisugust tunnelit (
sissekäiku ). Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria
võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas rändamise teooria poolt tõestatud. Need tunnelid
vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid SLK-de korral nähak se, siis SLK tõestamise korral on
tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Kuid need aegruumi tunnelid “viivad ju neid
surnuid inimesi planeet Maalt kusagile eemale”, sest tunneleid kasutatakse ainult väga kaugeid
vahemaid läbides – näiteks galaktikate vahelisteks rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et
pärast surma läheb inimene maavälisesse tsivilisatsiooni “elama”. Kuhu siis mujale ikka saab
minna? See kõik järeldub ainult siis, kui suudetakse SLK fenomeni olemasolu tõestada. Kuid selline
avastus aga viiks ilmselt inimkonna kultuuri šokini, sest taoline avastus lükkaks ümber peaaegu
kogu tänapäevase teadusliku maailmapildi. Kui suudetakse teaduslikult tõestada SLK-de
eksisteerimine, siis on võimalik järeldada ka maaväliste olendite ehk tulnukate olemasolu. Kuid
probleem seisneb selles, et miks need katsed ( tõestamaks SLK-de olemasolu ) ei õnnestu? Teaduse
üheks suurimaks eelduseks on see, et ta peab põhinema empiirilistel ( kogemuslikel ) tõendustel ja
91