õnnetust kliinilisse surma, siis pärast tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada
tunnistusi tema kogemustest, mis toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka
elustamiskatsete juures viibivad isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.
Kui surmalähedased kogemused on tõesti sureva aju loodud illusioonid, siis miks me ei näe
midagi muud nagu näiteks ennast rannas päevitamas või ujumas, sõpradega aega veetmas, autoga
sõitmas, kusagil mõnusas kohas reisimas või oma töö kohustusi täitmas nagu tavalise unenäo korral
ikka nähakse. Miks nende asemel nähakse surmalähedaste kogemuste ajal just mingeid
senitundmatuid tunneleid, valgusolendeid, suurt õndsuse tunnet, kaaluta olekut, tagasi vaadet elule
ja veel palju muid surmalähedaste kogemustega kaasnevaid asju, mida enamus inimesi pole kogu
oma elujooksul kunagi kogenud? Nagu juba eespool välja öeldud, seletavad mõned teadlased
surmalähedasi elamusi aga süsinikdioksiidi taseme tõusuga veres. See tähendab seda, et leiti tugev
seos surmalähedaste kogemuste tajumise ning vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal
määral ka kaaliumi taseme vahel. Paljud teadlased on pidanud võimalikuks ka seda, et patsient võis
tulla lühikeseks ajaks teadvusele või võis ta poolenisti teadvuslikult midagi tunda. Võimalikuks on
peetud sedagi, et patsiendile võisid hiljem õed või arstid midagi rääkida. Mõned teadlased on
arvamusel, et patsientide kirjeldused võivad olla nii üldised, et sobivad ükskõik millise
situatsiooniga. Kuid see ei seleta asjaolu, et kui inimene on kliiniliselt surnud, näeb ja kuuleb samal
ajal seda, mis elustamisruumis toimub. Nii et süsihappegaas võib küll muuta aju keemilist
tasakaalu, kuid ilmselgelt ei seleta see ära kehaväliseid elamusi, mil inimene näeb surnud olles
kuidas meedikud teda elustada püüavad. Kui inimene saab midagi teada sellel ajal toimunud
tegevuse kohta, mil ta oli surnud, siis see tegelikult tõestab selle nähtuse reaalset eksisteerimist,
mida kogu maailma teadlased ignoreerivad.
Kuid ikkagi peetakse enamasti surmalähedasi kogemusi just sureva aju illusioonideks. Seda, et
toimub midagi ajus, mitte sellest kusagil väljaspool. Peaaegu kõik teadlased on sellises arusaamas
kindlad. Kuid on olemas aspekte, mis seab sellise väite kahtluse alla. Kui inimene on kliiniliselt
surnud, siis on tal ikkagi võimalus näha selliseid toiminguid pealt, mida arstid tema elustamise ajal
korda saadavad. Hiljem, kui inimene on juba ärkvel ( mitte enam surnud ), räägib inimene seda, et
mida elustamise ajal täpselt tehti ja kogu see kirjeldus osutub väga täpseks. Selline aspekt on hiljem
üllatanud väga paljusid arste ( isegi skeptikuid ). Hämming seisneb selles, et kuidas saab inimene
teada seda, mida sooritati tema elustamise ajal, kui ta oli ( kliiniliselt ) surnud. Kui inimene oli
surnud ja ( skeptiliste teadlaste poolt ) väidetavalt nägi inimene ajus illusioone, mis võis olla just
nagu uni ( aju üks virtuaalreaalsuse ilminguid ), siis kuidas ( väidetavalt ) unenäos saavad juhtuda
sellised sündmused, mis leiavad aset ka tegelikkuses – ärkvel oleku maailmas? Kui nähakse unes
seda, et kõnnitakse või lennatakse palati ruumis ringi, siis tegelikuses ( ärkvel olles ) seda kuidagi
inimene ei teosta – teostus toimub ainult unenäos. Inimene ei saa kuidagi näha unenäos seda, et mis
toimub samaaegselt tema elustamise ajal. Unenäomaailma ja tegelikkust eraldab ainult aeg ja ruum
nagu seda oli juba varem ära näidatud. Antud juhul ei ole võimalik midagi muud järeldada kui
ainult seda, et inimene ei „viibinud“ sellises aju virtuaalreaalsuses nagu seda on unenäo korral, vaid
inimese „aju“ virtuaalreaalsus ühtis aja ja ruumiliselt väga täpselt tegelikkusega ehk seega inimene
oli ärkvel. See on psühholoogiline fakt, et unenäomaailm ei ühti ajaliselt ja ruumiliselt
pärismaailmaga. Ainult ärkvel olles ühtib ajaliselt ja ruumiliselt aju virtuaalreaalsus
pärismaailmaga. Järelikult surmalähedased kogemused ei tulene surevas ajus toimuvatest
illusioonidest, sest need vastavad sündmustele, mis leiavad aset ka tegelikkuses. Seega teadvus ei
olnud inimese kliinilise surma ajal enam ajust sõltuv ja seega ei olnud seda ka enam vaja ja „sealt“
tuli lahkuda ehk eralduda – olla lahus.
Maailmas ei ole teada mitte ühtegi sellist unenäo juhtumit, mille korral on inimene oma enda
unenäos näinud kõrvalt ennast magades. Küll aga SLK-de korral on patsiendid näinud operatsiooni
ajal ennast kõrvalt. Nad on saanud kõrvalt jälgida seda, kuidas arstid ja medõed tema surevat keha
püüavad elustada. Kuid inimeste unenägude korral ei näe inimesed ennast kõrvalt, kuidas nad oma
soojas voodis parajasti magavad. Selline „visioon“ unenägudes üldse puudub.
Vahel inimesed mäletavad oma unenägusid, mida nad ööseti magades näevad. Kuid enamasti
seda ikkagi ei mäletata. Mäletada hiljem ärkvel olles unenäos toimunud sündmusi teeb
põhimõtteliselt sama välja, mis mäletada ärkvel olles toimunud reaalseid sündmusi. Kuid unenäod
88