Inimene, kes oli sündides juba pime, sattus nii raskesse auto õnnetusse, et ta langes haiglas
kliinilisse surma. Meditsiiniline personal püüdis edukalt teda elustada. Järgmisel päeval, kui ta oli
paranemas ja toibumas, rääkis ta arstidele hämmastavalt detailselt sellest, mis tema elustamiskatsete
ajal sooritati. Kusjuures oli ta sünnist saati täiesti pime, suutis ta isegi arstide välimust ja tööriistade
kujusid väga täpselt kirjeldada. Arstid olid tema jutu üle väga hämmingus ja ei osanud selle peale
midagi kosta.
Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal kliinilise
surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud juhtum on
tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes teistes
surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi ajal ja siis
kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud meditsiini töötajad.
Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime hääbusid. Tal tehti
kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli hiiglaslik aneurüsm.
See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis tekkida ka tavalise lõikuse
ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on terapeutilise hüptermia spetsialist. See
seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline
surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime.
Paisunud veresooni pehmendab madal temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb.
Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle saab kõrvaldada.
Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala töötajat. Ta viidi
üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga kokku ja kleebiti
kinni. Pami ajukoore elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi elektroodidega. Naise
kõrvadesse pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes kõlarites oli kuulda 100
detsibelliseid klõpse. Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma kehast väljumist ja seejärel
nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda rääkis naine hiljem pärast
üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi Pam kasutada oma silmi ega
kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ), mil ta oli õhus hõljunud.
„Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin uskunud, et nad
võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem. Väga täpselt kirjeldas ta luusaagi ja
selle tekitatud heli: „See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles
oli mõlk.“ Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõigata, kui mingisugune
südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada. Hiljem oli Pam mäletanud
südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem. Tema arterid on liiga kitsad.“ Pärast seda aga lausunud
kohe meeshääl: „Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju
seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja tema kõrvadesse oli lastud väikeste
kõlarite „kurdistav“ klõpsumine.
Kui Pam viidi kliinilisse surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri tagajärjel, siis
hakkasid ilmnema surmalähedase kogemuse tavalised tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja
lennanud ja läinud mingisse valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid.
Naine tundis oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on tekkinud sellest
valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta
võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini sukeldumist.
Umbes 4,2 protsenti inimestest on tundnud surmalähedast kogemust. See on välja tulnud USAs
ja Saksamaal korraldatud uuringutes. Uurimustes on näha ka seda, et surmalähedaste kogemuste
iseloomu ei mõjuta inimese sugu, rass, usuline kuuluvus, haridus, positsioon jne.
Üleval pool väljatoodud surmalähedaste kogemuste juhtumite korduv iseloom seisneb selles, et
patsient näeb enda elustamiskatseid pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline
joon on ajas korduv. Ja seetõttu on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi
kliinilisest surmast iga päev ja nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud
iseloomujoont. See tähendab seda, et kui inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka
87