julge silmi avada. Inimene on vahel tegelikult üsna materialistlik olend, kuid seda käsitleme me
hiljem. Me arvame ennast olevat üldiselt haritud, kuid tegelikult on inimeste mõtted väga sageli
barbaarsed. Uskuge või mitte, kuid kuritegevust maailmas ei oleks, kui seda ei taheta. Selleks, et
midagi muuta, peab olema siiras tahtmine. Inimeste ja loomade ( imetajate ) psüühika, instinktid ja
emotsioonid on üldjuhul samasugused, kuid inimestel on need pigem kultuursemad. Sellest
tulenevalt võivad paljud ühiskonna ja majanduslikud probleemid tuleneda loomariigi
seaduspärasustest. Inimeste ja loomade käitumiste sarnasusi on uurinud üsna paljud teadlased.
Näiteks inglane Desmond Morris oma raamatutes „Alasti ahv“ ja „Inimloomaaed“. Evolutsioon
inimühiskonnas ei ole ära kaotanud selliseid inimloomuse ürglooduslikke instinkte nagu näiteks
ksenofoobia, salakavalus, agressiivsus, ahnitsemine, „kambavaim“ ja patriotism. Kuid seejuures
peab arvestama seda, et inimeste humaansuse ja instinktide tasemed on aga väga erinevad.
Loomalike ja barbaarsete tendentside avaldumist suudavad ära hoida inimeste haritus ja eetiline
ning moraalne kasvatus. Kuid milles siis need loomalikud tendentsid avalduvad, seda me nüüd
lähemalt vaatama hakkamegi.
Inimestel esineb väga sageli loomalikke kalduvusi. Need aga ei avaldu ainult üksik inimesel,
vaid ka inimeste kooslustel, mis ühiskonnas eksisteerida võib. Teada on seda, et loomariigis kehtib
loomade seas üks väga iseäralik seaduspärasus, mida nimetatakse looduslikuks valikuks. Mida see
tähendab? Selle all mõistetakse sellist eluslooduses valitsevat seaduspärasust, mille korral
tugevamad isendid kohastuvad keskkonnaga paremini ja jäävad elama, kuid nõrgematel isenditel on
suurem tõenäosus surra. Enamus juhtudest nõrgemad isendid looduses surevadki. Sellist „elu funktsiooni“ esineb tegelikult ka inimühiskonnas, sest leidub loomariigile omaseid iseloomujooni.
Näiteks inimene, kes on andekam ( intelligentsem ), saavutab enamasti rohkem materiaalset edu (
näiteks raha ), kui need inimesed, kellel on vähem andeid ja oskusi. Selgelt on näha seda, et
inimühiskond soosib rohkem intelligentsemat inimest nii nagu loodus soosib tugevamat isendit.
Sellise inimese elukvaliteet on enamasti heal tasemel ( ütleme nii, et üle keskmise ). See tähendab
seda, et materiaalseid ( ja paljudel kordadel ka sotsiaalseid ) probleeme esineb enamasti vähestel
juhtudel. Madalama intelligentsusega inimesed aga enamasti ei saavuta oma elus suurt midagi ja
nende elukvaliteet on enamasti halvem inimestest, kes omavad suuri vaimseid võimeid ja oskusi.
Kuid ei tohi tähelepanuta jätta seda, et need asjaolud võivad suuresti sõltuda ka antud ühiskonna
vajadustest ja võimalustest. Kuid seos loomariigis ja inimühiskonnas esineva vahel on siiski
olemas. Looduses jääb tugevam isend enamasti ellu, nõrgem aga mitte. Inimühiskonnas kujuneb
enamasti välja selline olukord, kus intelligentsem inimene elab paremat elu kui vähem andekam
inimene. See võib küll ühiskonniti olla erinev, kuid üldine seis on just selline. Tegelikult ei ole see
aga õiglane. Õigus elule on kõigil inimestel – hoolimata inimeste intelligentsuse tasemetest. Õigus
elule on mõeldud peale selle ka elumugavusi. Ei ole ju õiglane, et inimese elukvaliteedi määrab ära
inimese „arukus“, mis tuleneb enamasti inimese kaasasündinud „biopagasist“ - näiteks muusiku
talent. Psühholoogias ei ole veel selge, et kas andekus ja geniaalsus tulevad inimese just geenidest
või ühiskonna teguritest või hoopiski nende kahe erineva teguri kombinatsioonist. Kuid võtame ühe
näite elust enesest. Popstaari elu on peaaegu alati rikkam ja kirevam, kui näiteks koristaja ametit
pidaval inimesel. Looduses määrab isendi toimetuleku ära tema genofond, kuid inimühiskonnas aga
ei tohiks enam niimoodi olla, kui me soovime ennast pidada sotsiaalseteks ja humanitaarseteks
inimesteks. Inimeste „reaalne elu“ on aga paraku kohati üsna nukker ja loomalikku kalduv. On isegi
öeldud seda, et inimkond on nagu loomariigi vari. Inimühiskonnas üheks loomaliku tendentsi
avaldumiseks on loodusliku valiku nö. teisenemine. Isegi tänapäeva bioloogia ja psühholoogia
teadus tunnistab, et inimene on ( tegelikult poolenisti ) loomaliku päritoluga. Inimese ahvist põlvnemise lugu teab ilmselt meist igaüks. Kuid selline päritolu tähendab ka seda, et loomadel esinevad
mõned bioloogilised ja psühholoogilised iseloomujooned on kandunud üle ka inimkultuuri nähtavatesse osadesse ja inimühiskonda tervikuna, mitte ei avaldu ainult individuaalsel tasandil.
Kinokunst on tänapäeva maailmas üks levinuimaid inimkultuuri nähtusi. Enamasti on kõige
suurema vaatajaskonnaga filmid just vägivaldse alatooniga. Kuid miks ikkagi inimestele meeldib
vaadata just selliseid filme, mis sisaldavad konflikte ja pingeid? Nii uskumatu kui see ka ei ole on
49