1 Ajas rändamise teooria
1.1 Ajas rändamise füüsikalised alused
1.1.1 Sissejuhatus
Järgnevalt ( ajas rändamise teooria põhiideedes ) käsitleme lihtsat kolmemõõtmelist (tava)ruumi
ehk eukleidilist ( või pseudoeukleidilist ) ruumi Cartesiuse ristkoordinaadistikus ( või sfäärilistes
koordinaatides ). Siin on kolmemõõtmeline (tava)ruum eranditult kõikjal eukleidiline ja aeg
eranditult kõikjal alati „ühevoolavusega“. Kuid hiljem edaspidi hakkame me vaatama seda, et see
tegelikult ei ole nii. Aeg ( ehk kestvus ) ei ole kõikjal ühetaoline, vaid aeg „liigub“ erinevates taustsüsteemides erinevalt. Ka ruum ei ole kõikjal eukleidiline, vaid ruum ( tegelikult ka aeg ) on näiteks
massiivsete kehade ümbruses kõver. Seda näitavad meile eri- ja üldrelatiivsusteooria. Kuid miks
sellised aja ja ruumi efektid relatiivsusteoorias esinevad, seda me hiljem lähemalt vaatama
hakkamegi. Relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi efektid tulenevad just ajas rändamise teoorias
olevatest seaduspärasustest. Sellepärast enne relatiivsusteooriaga tutvumist käsitlemegi just ajas
rändamise teooriat. Aja ja ruumi efektid, mis on kirjeldatud relatiivsusteoorias, tulevad välja tegelikult just ajas rändamise teooriast.
Et aga hiljem mõista kõveraid aegruume ( ehk mitteeukleidilisi aegruume ), tuleb kõige pealt
tundma õppida aga just eukleidilist ( või pseudoeukleidilist ) aegruumi.
1.1.2 Ajas rändamise põhiprintsiibid
Aeg ja ruum ei saa olla üksteisest lahus. Need kaks moodustavad ühtse terviku, mida siis nimetatakse „aegruumiks“. Aeg ja ruum on ühe ja sama „kontiinumi“ osad. Ei ole võimalik, et aeg on
olemas, kuid ruumi ei eksisteeri või vastupidi.
Ülaltoodud väide tuleneb erirelatiivsusteooriast. Valguse kiirus vaakumis on jääv suurus iga vaatleja suhtes ja igasugustes
taustsüsteemides ( ka inertsiaalsetes taustsüsteemides ). Selline asjaolu tuleneb aja ja ruumi „koosteisenemisest“ - mida kiiremini
keha liigub ( mida lähemale valguse kiirusele vaakumis ), seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb.
Albert Einstein ühendas oma relatiivsusteoorias omavahel aja ja ruumi ühtseks „aegruumiks“.
See tähendab seda, et aeg ja ruum on üksteisest täiesti lahutamatult seotud, mis tuleb välja valguse
kiiruse konstantsusest vaakumis. Kuid tegelikult peaks aja ja ruumi hulgas olema ka veel
„liikumine“, sest liikumist ei saa eksisteerida kui pole olemas aega ja ruumi ning vastupidi – aega ja
ruumi ehk aegruumi ei saa samuti eksisteerida kui pole olemas „millegi“ liikumist. Nii ongi aeg,
ruum ja liikumine üksteisest lahutamatult seotud.
Ka aegruum ja mateeria on omavahel tihedalt seotud. Näiteks kui kõik kehad Universumis järsku
kaoksid, pole olemas siis enam ka aegruumi. See kehtib ka vastupidisel juhul.
Kui aeg ja ruum on teineteisest nii lahutamatult seotud, siis liikudes ajas ( näiteks minevikku )
liigume ka ruumis. Rännates ajas, liigume ka ( mingisuguses ) ruumis. Selline on järeldus eeltoodule.
Selline järeldus või idee on üks olulisemaid ajas rändamise teoorias. See on üks põhilisemaid ideid üldse. Valguse kiirus vaakumis
on kõikidele vaatlejatele üks ja sama suurus. Tegemist on ( millegi ) liikumisega ja selle kiirusega. Nii ongi näha seda, et
7