„kastest niiskete õielehtedega“ kastiilia roosid. Ta oli väga hämmeldunud, sest künka
otsas ei kasva mitte ühtegi lille – seda veel eriti detsembri keskel. Juan lõikas lilled lahti
ja pani need oma pikka indiaanikeepi ehk tilmasse, et kaitsta lilli külma eest. Taas kord
läks ta ilmutise juurde. Naine paigutas keebi sees olevaid lilli. Ta sidus mehele tilma
alumised nurgad kaela taha nii et ükski roos ei saanud enam maha pudeneda. Ilmutis
käskis Juanile, et antud märki ei tohi mitte keegi teine näha peale piiskopi ja ta endi.
Pärast seda ta kadus ja Juan ei näinud teda enam kunagi. Kui indiaanlane piiskopipalee
juurde jõudis, tegid mitu teenrit tema lillede üle nalja. Nad „nügisid“ teda mööda õue ja
üritasid tema lilli haarata. Kui teenrid tahtsid haarata lilli, nägid nad lilli haihtuvat. Selle
peale nad kohkusid ja lasid Juanil minna. Juan sai veel kord piiskopiga kohtuda. Juan
Diego sõlmis kaela tagant jämedakoelise riide lahti. Seejärel tilma volt langes alla. Lilled
kukkusid maha ja jäid hunnikusse põrandale lebama. Ta arvas, et lilled on väärtuslik
märk, mida ilmutis talle andis. Pärast sellist õnnetust tõusis piiskop oma istmelt ja
põlvitas nüüd Juani ees. Ka kõik teised ruumisolijad tegid seda sama. Juani tilma ees
põlvitas piiskop nii nagu miljonid inimesed pärast teda. Juani tilma pandi peaaltarile
Guadalupe Neitsi Maarja basiilikasse Mexico Citys. Tilma koosneb kahest poolest, mis
on kootud ja kokkuõmmeldud mageikiududest. Tilma mõõtmed on umbes kuuskümmend
kuuskümmend kuus korda nelikümmend üks tolli. Selle koreda pinna värvus sarnaneb
pleegitamata linaga. Kuid selle pinnal kõrgub ilus kuju umbes neljakümne kuue tolli
pikkusena. Juani onu ei surnud ära, vaid ta paranes. Kuid onu oli siiski väga nõrk. Ta ei
suutnud isegi üles tõusta ja oma ravimit võtta, mida Juan onule valmis m