kõverdades aegruumi muutuvad kehade jaoks vahemaad ruumis palju väiksemaks ja seega on
võimalik väga suuri vahemaid ruumis ületada väga väikese ajaga. Kuna selliseid aegruumi
tunneleid on inimese surmalähedaste kogemuste ajal palju kordi täheldatud, siis seega on inimesel
võimalus näha pärast surma kogu Universumit - „rännates“ aegruumi tunnelis kõiksuse
maailmaruumis. Inimene näeb näiteks oma enda „silmadega“ meile tuntud Linnutee galaktikat, kui
ta asub sellest väljapool või liikudes Galaktika piirialases ruumis. Need astronoomilised objektid,
mis meile ( maapealsetele inimestele ) on nähtavad ainult läbi suurte teleskoopide, on aga nö.
„surnutele“ piltlikult öeldes lausa käega katsutavates kaugustes. Pärast surma on inimesel võimalik
liikuda paikades, mille olemasolu kohta maapealsetel inimestel pole aimugi või ei ole nad kunagi
neid oma enda silmadega näinud. Näiteks külastatakse imekaunist Kotka udukogu ja selle kuulsaid
tumedast ja tihedast gaasist sambaid. Samuti võib ta kohata hingematvalt ilusaid täheparvi. Näiteks
Maast 15 000 valgusaasta kaugusel on kerasparv 47 Tucanae. Seda, mida maapealsed inimesed
näevad paljudes raamatutes või läbi suurte ja võimsate teleskoopide, näeme neid tegelikult pärast
surma oma enda „silmadega“. Universum on aga nii tohutult suur, et üliilusaid ja meeli liigutavaid
kohti, kuhu inimene pärast surma sattuda võib, on peaaegu lõputult palju. Näiteks Suured
Magalhaesi Pilved on Maast umbes 160 000 valgusaasta kaugusel asuv kosmose galaktika ja on
kindlasti üks suurimaid vaatamisväärsusi, mis saab inimesele osaks pärast Tema surma. Selle
galaktika üheks kõige silmapaistvamaks objektiks on Tarantli udukogu, mis on saanud oma nime
ämblikulaadse välimuse tõttu. Kuid maailmaruumis veel „kaugemale liikudes“ näeb inimene ka
Universumi kõige suuremaid objekte - galaktika parvi ja superparvi. Kauneid, säravaid ja suuri
kosmilisi objekte on väga hästi fotografeeritud ehk kujutatud sellises Maailmataju valdkonnas, mida
nimetatakse Holograafiaks. Selles Maailmataju osas on olemas kokku üle saja foto erinevatest
planeetidest, galaktikatest ja tähtedest.
Kindlasti tasub märkida ka veel seda, et need astronoomias tuntud objektid paistavad inimesele
pärast surma palju vanemad kui Maal elavatele inimestele. Maapealsetele inimestele paistavad need
objektid sellistena nagu nad olid palju aega tagasi, sest nende „pinnalt“ lahkuv valgus jõuab meieni
alles tuhandete või isegi miljonite aastate jooksul. Kuid pärast surma jõuab inimene nendesse
erakordsetesse paikadesse uskumatult suurel kiirusel – näiteks sinna jõudmiseks kulub ainult mõni
hetk. Ülisuurte vahemaade läbimiseks ruumis ( näiteks Maalt naabergalaktikasse Andromeedasse )
kasutatakse „neutraalseid“ tunneleid ehk aegruumi tunneleid. See tähendab seda, et inimene liigub
läbi Universumi kasutades selleks aegruumi tunneleid.
Maal elavatele inimestele on kosmoserännu võimalused piiratud tehnoloogiliste vahenditega.
Tänapäeval välja arenenud kosmoseteadus ei võimalda veel galaktikatevahelisi kosmoserännakuid.
Praegusel ajal eksisteerivad kosmosetehnoloogia võimalused võimaldavad Maa inimestel kosmoses
liikuda veel ainult meie Päikesesüsteemi piires. Inimastronautidel oleks teada saades päris suur
jahmatus, kui pärast inimese surma osutuvad kosmoserännu võimalused palju suuremateks kui Maa
peal elades. Tõepoolest on pööraselt jahmatav, et kui palju peavad Maal elavad inimesed niivõrd
palju pingutama, et jõuda üsna ohutult isegi Kuu pinnale.
Vastavalt füüsikaseadustele võimaldab aegruumi tunnel peale ruumis liikumise ka veel ajas
rändamist. Sellest on pikemalt kirjutatud Maailmataju ajas rändamise füüsikateoorias. Kuid see
tähendab ilmeksimatult ka seda, et inimesel on pärast surma võimalus ka veel ajas rännata. Näiteks
avaneb inimesel võimalus nä