Maailmataju ülitsivilisatsiooniteoorias on üsna pikalt uuritud surmalähedaste kogemuste ehk
SLK-de võimalikkuse üle ja ka selle mõjust kogu meie maailmapildile, kui see peaks siiski reaalseks osutuma. Seetõttu toomegi järgnevalt siin kohal selle kohta ka ühe näite:
Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi ( kehast
väljumise neuroteaduslik seletus ) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse
tõepoolest tõestada SLK-de fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on
tõestatud ka inimese elu jätkumine pärast (aju)surma. See tähendab aga ka seda, et kõik
surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on elanud, tegelikult „kusagil“ veel
kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need “surnud inimesed” siis
meiega ( ehk elavatega ) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis ka elavad?
Võib olla nad ongi „meiega“ kontakti astunud, kuid sellisel moel, mida me oodata ei
oskakski. Näiteks võivad „nendega“ suhelda selgeltnägijad ehk sensitiivid, mille korral
omab inimene sellist informatsiooni, mida ta muidu mitte mingisuguste vahenditega
teada ei saaks. Need „erilised inimesed“ ise väidavad, et informatsiooni annavad neile
surnute inimeste „hinged“ ehk kehast väljunud inimesed, kelle „füüsilised“ kehad on
kahjuks juba surnud. SLK-de juhtumite korral nähaksegi inimeste surnuid sugulasi ja
sõpru. SLK-de korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt inimese teadvuse eraldumisega
füüsilisest kehast. Peale surnute nähakse ka mingisugust tunnelit ( sissekäiku ).
Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria
võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas rändamise teooria poolt tõestatud. Need
tunnelid vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid SLK-de korral nähakse, siis SLK
tõestamise korral on tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Kuid need aegruumi
tunnelid “viivad ju neid surnuid inimesi planeet Maalt kusagile eemale”, sest tunneleid
kasutatakse ainult väga kaugeid vahemaid läbides – näiteks galaktikate vahelisteks
rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et pärast surma läheb inimene maavälisesse
tsivilisatsiooni “elama”. Kuhu siis mujale ikka saab minna? See kõik järeldub ainult siis,
kui suudeta