sisude vaheldumine võimaldab inimesel tajuda gravitatsiooni ennast ja selle olemasolu või selle
puudumist. Inimene tunnetaks maa peal seda, kuidas Maa teda ennast ligi tõmbab. Sellisel juhul
tajub ta maa peal külgetõmbejõu füüsikalist olemust. Gravitatsioon on aga üks neljast vastastikmõju
liigist, mis vormivad kogu meie Universumi mateeriat. See on ka ühtse välja ( s.t. ühe vastastikmõju
) osa. See tähendab seda, et kui raskusjõud ära kaob, kaovad ära ka kõik teised tuntud vastastikmõju
liigid või kui inimene on superkaaluta olekus, siis peale gravitatsiooni ei tajuta ka teisi
vastastikmõju liike. Kõik vastastikmõju liigid on omavahel füüsikaliselt tihedalt seotud. Mateeria
eksisteerib Universumis ainena ja väljana. Välja sisaldus Universumis on ainest märkimisväärselt
suurem. Kuid uuemad füüsikateooriad ei tee enam ainel ja väljal vahet. Mateeriat pole tegelikult
olemas. See eksisteerib ebamäärase „energiavormina“. Seega kui inimene tajub absoluutset kaaluta
olekut, siis ta tunnetab tegelikku reaalsust enda ümber. Muidu harilikult tajuks ta näilist reaalsust,
mida loob „mateeria füüsika“. Inimene tunnetab mateeria olemasolu või selle täielikku puudumist.
Surmalähedastes kogemustes tunnevad inimesed sageli seda, et kuidas nad oma füüsilistest
kehadest väljuvad. Pärast seda tajuvad nad imelist kaalutuse ja kerguse tunnet. Kuid sellist tunnet
on võimalik esile kutsuda ka „maapealsete vahenditega“. Seda on võimalik eksperimentaalselt
sooritada kahel erineval viisil. Esimene eksperiment on seotud vertikaalselt liikuva liftiga. Inimene
peab lebama horisontaalselt ( mitte püstiselt ) sellise aluse peal, mis maapinnalt vertikaalselt üles
liigub. Selleks võib olla ka lift. Kuid enne aluse vertikaalselt liikuma hakkamist peab inimene
lebama alusel võimalikult lõdvestunult. Lõdvestumine ehk pinge vaba psüühiline seisund on selle
katse juures oluliseks parameetriks. Teaduslikud uuringud on näidanud, et kui inimene on
meeldivalt lõdvestunud, siis tema aju hapniku hulk on kahanenud 80-60 protsendini. Aluse liikuma
hakkamisel tekibki inimesel ( hetkeks ) tunne nagu ta väljuks oma füüsilisest kehast, mis sarnaneb
surmalähedaste kogemuste korral kogetuga. Seda võivad kõik inimesed ise järele proovida. Kuid
oluline on märkida seda, et antud katses tekib eespool kirjeldatud tunne ainult mõneks hetkeks ( s.t.
väga väikese mõõdetava aja jooksul ), kuid SLK-de korral on selline tunne ajas pidev. Teine
eksperiment on seotud vee all sooritava akrobaatikaga. Me kõik oleme näinud paljusid akrobaate,
kes sooritavad õhus oma imelisi saltosi. Saltoks nimetatakse sellist akrobaatika elementi, mille
jooksul inimese keha teeb õhus täispöörde ümber oma keha keskme. Selle käigus jääb pea vahepeal
alaspidi. Saltot ei tehta „külg ees“ ( see on nii pigem „hundiratta“ korral ), vaid „külg kõrval“ ehk
„nägu ees“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea tegelikult kogu aeg ettepoole. Antud eksperiment
sarnaneb eespool kirjeldatud salto sooritamisega, kuid erinevused seisnevad järgnevas. Saltot ei
tehta õhus, vaid vee all. Vee sügavus peab olema kindlasti suurem kui inimese enda reaalne pikkus,
sest muidu võib salto tegemise käigus pea ära lüüa. See tähendab ka seda, et saltot sooritatakse
„ilma hüppeta“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea seekord tahapoole. Salto sooritamise käigus (
kui inimese pea „läbib alaspidise faasi“ ) tunneb inimene hetkeks ( mõõdetava aja jooksul ) kaaluta
olekut ja erakordset „kerguse tunnet“. Kuid just selline tunne on SLK-de korral ajas pidev.
Inimese kaaluta oleku ( kehavälise tunde, surmalähedase kogemuse ) sarnane teadvuseseisund
esineb ka hävituslennukite pilootidel. Need tekivad siis, kui pööratakse või alla poole sööstetakse
väga suurel kiirusel. Sellisel juhul hakkab ilmnema ajule väga suur raskusjõud. Väga kiiret pööret
tegevas hävituslennukis tekib inimesel jõud peast jalgadesse. See tekkiv jõud surub kõike alla.
Inimese keha aga hoiab iste lennukis paigal. Kuid inimese veri voolab sellegipoolest alajäsemetesse
ja ka kõhtu. See tähendab omakorda seda, et inimese pea jääb ilma vereta. Kiire lennu tingimusi
jäljendavad tsentrifuugid, mida erinevad uurijad kasutavad oma erinevates lennulaborites. Sellistes
tingimustes uurivad teadlased raskusjõu mõju inimese ajule. Teadvus hakkab pilootidel korraks
kaduma. Kuid enne seda hakkab veri inimese ajust „ära minema“ ja seejärel nähakse tunnelit. Pärast
seda ei saa inimene enam liikuda ja ta ei taju lõpuks enam midagi. Teadvus kustub. Kuid vere
naasmise korral ajju hakkab inimene tõmblema. Ja siis ilmneb inimesel teadvus. Kõigepealt on
inimene segaduses ja ei mõista olukorda. Inimene suudab lennukit juhtida alles siis, kui tal see
segadustunne üle läheb. On teada seda, et kui inimesed on kaotanud teadvuse, siis nad näevad
lühikest unenägu, mis on üsna kindlakujulised ja sarnanevad surmalähedaste kogemustega. Nähakse
peret või sugulasi ning tuntakse hõljumist. Tuntakse, et ollakse väljaspool oma keha ja tajutakse
kaaluta olekut. Enamasti on tegemist väga meeldiva ja eufoorilise tundega. Need kogemused
süübivad sügavale inimeste mällu.
37