lõpuks sellisele arengutasemele, mida on samuti kirjeldatud ülitsivilisatsiooniteoorias. Kuid
Maa tsivilisatsiooni areng võtab selleni väga palju aega. Seega viivad mõlemal juhul
„eluteed“ ülitsivilisatsiooni arengu tasemele. Ühel juhul võtab see aega inimese eluea, teisel
juhul aga sajandeid.
Kogu Maailmataju kõige põhiliseim „tuum“ seisneb selles, et kuidas tekib Universumi
füüsikaseaduste järgi teadvus ja mis see Universum ( ning ka see teadvus ) ise oma olemuselt
on. Maailmataju käsitleb teadvuse olemuse ja Universumi olemuse vahekorda. Näiteks
Universumi füüsikaline olemus seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas. On
olemas kaks peamist põhjust arvata, et miks Universumit ei ole tegelikult olemas. Esiteks on
see, et tänapäeva füüsikaseadused ei anna meile vastust Universumi olemuse küsimusele ( nii
nagu ei anna neuroteadus teadvuse olemuse küsimusele ). Näiteks mis on aeg, ruum või mass?
Ja teiseks on see, et Universumi olemus tuleb välja ajas rändamisest. See näitab seda, et aega
tegelikult ei eksisteeri. Kogu aeg eksisteerib korraga. Minevik, olevik ja tulevik on suhtelised
mõisted, sest see sõltub ajast, milles inimene parajasti viibib. Kogu aeg sarnaneb videomagnetofoni kassetile salvestatud kujutisega. Universumi mitte-eksisteerimine tähendab seda, et
kõik, mida me elu jooksul näeme ja kogeme, on tegelikult illusioon, mida pole olemas. See
tuleb otseselt välja ajas rändamise füüsikateooriast, mis on ka vastavas valdkonnas kirja
pandud. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv teadvus on tegelikult looduse suur ime ja kui seda
tõeliselt tajuda, siis on võimalik tunda enneolematut õndsust. Elu mõte on elada ( eksisteerida
) ja seda tajuda ( nautida ).
Joonis 16 Suur ime seisneb meie olemasolus. Selle
võlgneme me teadvuse olemasolule, kuid teadvuse
eksisteerimiseks on vaja loodusseadusi.
http://assets4.bigthink.com/system/idea_thumbnails/47672/original/brain%20internet%20SS.jpg?1348433212
Inimese teadvuse päritolu on looduslik, mitte tehislik. Kuid kui inimese taju tunnetab enda
teadvuse seost Universumi reaalse olemusega, siis sellest tekibki tal uus ja imetabane
teadvuslik seisund, millest on täpsemalt kirjas Unisoofia valdkonnas. See on üldine
„armastuse ja õndsuse seisund“, mille üheks esinemisvormiks on meditsiinis teada ja tuntud
22