See on enamasti üldine armastuse ( ülima õndsuse ) seisund, mida kogetakse näiteks ka
surmalähedaste kogemuste korral. Inimene tajub seda, et teda pole kunagi nii palju
armastatud. Ta on üliõnnelik oma füüsikalise olemasolu üle selles maailmas. Ta tajub, et see
on erakordselt suur ime, kui tähtis ta tegelikult on ja kui vajalik ta maailmale on. Kõige
eksisteeriva olemasolu ( eriti elu eksisteerimine selles ) on tegelikult täiesti erakordne. See on
kõige tähtsam, mida on võimalik üldse ettekujutada. Absoluutselt mitte miski ei ole sellest
olulisem. Inimene tunnetab, et enda ja maailma olemasolust ei ole absoluutselt mitte miski
tähtsam. Unisoofia valdkond annab meile sellest väga täpse ülevaate. Kuid peale uue ja
teistsuguse teadvuse seisundi, omab eluvorm ka uut „füüsilist keha“. Sellisel juhul eksisteerib
isend ainult elektriväljana – sõltumata aju närvitegevuse arengust. See tähendab seda, et
selline bioloogiline keha, mis esineb näiteks planeet Maal elavatel olenditel, puudub. Sellised
„välja-olendid“ näevad välja ainult valgusena. Need on kui valgusolendid, mida on samuti
nähtud surmalähedastes kogemustes. Näiteks kosmoses on inimese kõige paremaks
eksisteerimiseks just kehast väljas olles. Seda sellepärast, et siis ei pea inimesed kandma
skafandreid ja vältima kosmoses olles kiirgust. Inimese elu ilma bioloogilise kehata sarnaneb
kirjeldustega, mis on esitatud ka Piiblis. Vihjeid leidub üsnagi palju. Näiteks on Piiblis
kirjutatud nõnda: „Ärge olge mures, mida süüa ja millega riietuda, sest teie hing on tähtsam
kui toidus ja ihu tähtsam kui riided! Otsige eelkõige Jumala riiki ja kõike muud antakse teile
pealegi“ ( Mt 6:19-21, 24; LK 12:15-21, 29-34 ). Kuid kõigest sellest on täpsemalt kirja
pandud ülitsivilisatsiooniteooria valdkonnas, mis võib olla omakorda aluseks religiooniteooria
valdkonnale.
Joonis 15 Teadvuse eksisteerimiseks ei pea
tegelikult olema aju.
http://media.photobucket.com/image/near%20death%20experience%20light/LovingEnergies/AstralPictures/Astraltravel-1.gif
Kuid need kaks asjaolu on peamisteks alusteks Universumi kõige arenenumatele
tsivilisatsioonidele, sest see tuleb välja maaväliste tsivilisatsioonide elutegevusest planeedil
Maa ( vaata religiooniteooria valdkonda ) ja sellisest elutegevusest ei ole avastatud elu
kõrgemaid faase. Iga mõistusliku tsivilisatsiooni areng Universumis, kaasaarvatud ka Maal
elav inimkond, on suunatud just antud käsitletavale elutegevuse tasemele. Seda näitavad
„teaduslikud uuringud“, mis on kirja pandud religiooniteooria valdkonnas.
Kogu inimese elu on nagu pikk teekond ajas, mille „lõpppeatuseks“ on surm. See tähendab
seda, et me kõik liigume ajas surma poole ( surmale lähemale ). Suremise hetkel väljume me
oma kehadest ja hakkame sellist elu elama, mis on kirjeldatud ülitsivilisatsiooniteoorias.
Sarnane on ka kogu Maa tsivilisatsiooni eksisteerimisega ajas. Selle evolutsioon ajas viib
21