siis, kui tulnukad ise oma teod inimestele paljastaksid.
Teadus – ajas liikudes on võimalik näha tulevikus aset leidvaid teaduse saavutusi. Ajamasinaga on võimalik näha seda, et kuhu teadus areneb. Teaduse ( ja ka tehnoloogia )
evolutsiooni kontekstist lähtudes on teada seda, et mida aeg edasi, seda enam areneb teadus ja
tehnoloogia. See tähendab ka seda, et näiteks tulevikus loodavad tehnoloogiad ja arenev
teadus tunduvad ( ja ainult tunduvad ) praeguse aja teadusele selgelt ulmelised ja ehk isegi
vastuvõtmatud. Näiteks 16 sajandi mõtlevale inimesele tundub praegu kasutatav
kosmosetehnoloogia ilmselgelt ( ja ehk isegi naeruväärselt ) liiga ulmeliselt. Kuid selles
peitubki teaduse erakordne evolutsiooni iseloomujoon – tuleviku tehnoloogiad tunduvad
praegu meile maagilised ( kuigi need tegelikult seda ei ole ). Teaduse ja tehnoloogia
arengufaaside vahetumine ajas on pöördumatud – areng toimub ikka „täiuslikuma“ maailma
suunas. Kuid teaduse ja tehnoloogia arenemisega käib tihedalt kaasas ka inimühiskonna
moraalne ning eetiline areng. Näiteks transpordi ülikiire areng tõi kaasa ülemaailmse
globaliseerumise, mis mõjutab maailma majandust ja poliitikat veel tänase päevani. Kuid kõik
see tähendab ka seda, et tulevikus loodavad tehnoloogiad ja nendest tulenevaid mõjusid
inimühiskonna eetilisele, moraalsele ning ideoloogilisele ruumile võib osutuda
vastuvõtmatuks praeguse aja maailmale.
Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste olemasolu. See viib
aga tõsistele teaduslikele järeldustele. Esiteks ajas rändamise võimalus suurendab teaduse
piire, mille tagajärjel on võimalik uurida ning avastada ka selliseid nähtusi, mis seni on jäänud
teadusest väljapoole. See tähendab seda, et ajas rändamine etendab teaduses uue teadusliku
uurimismeetodina. Kuid teiseks näitab ajas rändamine meile seda, et teaduslik mõtlemisviis ei
saa olla siiski absoluutselt õige. Maailmas eksisteerivad nähtused ( näiteks paranähtused ),
mida ei saa teaduslike meetoditega uurida ega avastada ning sellest tulenevalt peab neisse
ainult uskuma. Sellest järeldub tõsiasi, et teaduslik maailmapilt on vigane ( mida tõestavad aja
rännud ) ning teadlased on püüdnud seda oskuslikult ignoreerida.
Ülitsivilisatsiooniteooria – selleks, et mõista inimese kehast väljumise füüsikat ( mis on
kogu ülitsivilisatsiooniteooria aluseks ), peab teadma ajas rändamise teooriat. See tähendab
seda, et ajas rändamise teooria ( ja ka selle tehnoloogia ) on aluseks inimese kehast väljumise
füüsikale.
Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada selliste paranormaalsete nähtuste olemasolu,
mille korral näevad inimesed vaime või kummitusi. Need aga kinnitaksid seda, et teadvus on
võimeline eksisteerima ka ilma füüsilise kehata ehk ajuta. Kui inimese kehast väljumine
osutubki täiesti reaalseks, siis sellisel juhul muutub reaalseks ka inimese elu pärast tema
surma ja seega ka Maailmataju religioosne maailmapilt, mis on kirjeldatud Maailmataju
religiooni regioonis. Elu pärast inimese surma on teemana peaaegu kõikide maailma
usundisüsteemide alustalaks ja selle teaduslik tuvastamine toob vaieldamatult kaasa ka kõik
teised aspektid, mida siis religioon meile õpetab.
Kui inimeste kehast väljumised on tõesti reaalsed, siis peaksid reaalsed olema ka
„vaimude“ või „kummituste“ ( seega ka poltergeistide ) juhtumid. „Vaimud“, keda elavad
inimesed on näinud läbi aegade, peaksid olema siis enda kehadest väljunud „inimesed“, kelle
füüsilised ( bioloogilised ) kehad on aga praeguseks juba surnud. Inimesed on juba tuhandeid
aastaid näinud vaime. Kuid sellisel juhul ( ajas rändamise teel ) oleks „vaime“ või
„kummitusi“ võimalik ka eksperimentaalselt uurida. Seni on paranormaalsete nähtuste vallas
läbi viidud uurimused näidanud, et „vaimud“ emiteerivad endast nõrka elektromagnetvälja.
Need kinnitaksid teesi, et teadvus eksisteerib pärast ajusurma just elektromagnetkiirgusena.
Surmalähedaste kogemuste reaalne olemasolu oleksid seega tõestatud. Ja järelikult kehtiksid
ka antud teooria arusaamad.
18