kesksem probleem seisnebki selles, et miks ja kuidas kaasnevad aju neuronaalsete
protsessidega inimese subjektiivsed kogemused? Seda võib mõista ka nii, et kuidas aju loodud
virtuaalne reaalsus tekib? Kuidas aju loob virtuaalse reaalsuse ümbritsevast maailmast, milles
me kõik igapäevaselt elame ehk kuidas tekib ajus teadvus? Need kaks pealtnäha erinevat
küsimust on tegelikult omavahel samaväärsed ehk üks ja sama. Näiteks tekib inimesel
“valutunne” parajasti siis, kui ta kõrvetab oma näpud ära ja selle tagajärel liiguvad teatud
ärritused teatud ajupiirkonda, kus neid töödeldakse. Sellisteks inimese vaimuseisundite
elamussisudeks nimetatakse kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka fenomeniliseks teadvuseks.
Unisoofia – valdkond käsitleb ühte väga erilist teadvuse seisundit, mis võib tekkida
inimesel siis, kui tajutakse maailma „uutmoodi“, kui tavapäraselt. Maailma teistmoodi
tunnetamine põhjustab uue ja senikogematu teadvuse seisundi tekkimist. See tähendab seda,
et taju sisud loovad uue teadvuse seisundi, mitte teadvuse sisu. Kuid just teadvus on vä ga
suuresti seotud inimese vaimse eksisteerimisega. Nii et uue teadvuse seisundiga kaasneb
inimesel uus olemine Universumis. Käsitletav teadvuse seisund on väga sarnane sellise
seisundiga, mida kogetakse surmalähedastes kogemustes. Need esinevad siis, kui inimene on
mõne haiguse või ränga trauma tõttu sattunud kliinilisse surma. Surmalähedased kogemused
on ühed juhtumid, milles avaldub käsitletav eriline teadvuse seisund.
Selline teadvuslik olek eksisteerib peamiselt viiel erineval „uuel“ tajuaistingul: nendeks on
ruumitaju, ajataju, reaalsustaju, eufooria ja väljataju. Ruumitaju põhituumaks on see, et
inimene tajub suuremat Universumi ruumala ( enda seost selles ), kui seda meeled tegelikult
võimaldaksid. Selline tajufenomen ilmneb eriti just kosmose rändude ajal, mil inimene näeb
näiteks galaktikat oma enese silmadega ( mitte vahendatud vormis ). Ajataju põhimõte on
sama mis ruumitaju korralgi ( tajutakse suuremat ajalist ulatust, ajaline periood ei ole enam
sama, mis meile igapäevaselt tuntav on ), kuid see ilmneb ilmselt ajas liikumise korral.
Reaalsustaju põhiideeks on see, et meid ümbritseb just füüsikaline maailm ( mida uurivad
füüsikud ) ja kõik, mida me kogeme, tuleneb just sellest. Reaalsustaju ilminguks on vaja
tundma õppida teadvuslikke unenäoseisundeid – need on sellised unenäo liigid, mille korral
inimene teab enda eksisteerimisest unenäos. Ülim eufooria või õnnetunne tekib inimesel enda
olemasolu tunnetamisel. Kogetakse enda olemasolu ainulaadsust ja erakordsust, mille
põhjustajaks ongi just füüsikalised protsessid Universumis. Väljataju korral inimene ei tunne
enda raskust – nagu näiteks vabalangemise korral.
Holograafia – sisaldab pildimaterjale kaunist ja säravast Universumist. Tegemist ei ole
käsitletava üldise teose illustratsiooniga, vaid antud valdkond omab kindlat ülesannet ja
mõtet. Esitletavad fotod annavad Universumist visuaalset informatsiooni. Näiteks kui füüsika
annab meile informatsiooni Universumist läbi loodusseaduste, siis antud valdkond näitab
seda, et millisena Universum üldse välja näeb. Millised objektid Universumis eksisteerivad.
Sellised paigad, mida fotodelt näha on, peaks iga inimene oma enda silmadega reaalselt näha
saama. Selles see Holograafia mõte seisnebki. See on ka Maailmataju üheks keskseimaks
olemuseks – näha oma enda silmadega Universumit, mitte vahendatult. Esitatud fotod (
õigemini fotode teemad ) on hierarhilises järjekorras. See tähendab seda, et fotodel esitatud
Universumi objektid on alustatud kõige suurematest ja lõpeb väikseimate astronoomiliste
objektidega. Pilte Universumist on kokku 118: galaktikatest on 26 pilti, udukogudest aga 31,
tähtedest 18, mustadest aukudest 8 ja planeetidest 34. Holograafias välja toodud fotosid on
kahte liiki: on kahemõõtmelised ja kolmemõõtmelised fotod. Vaata järgmist skeemi:
9