relatiivsusteoorias relativistlikud nähtused, mille seaduspärasused peavad kehtima ka Universumi paisumise korral.
Kahe ruumipunkti vahelise kauguse vähenemise korral pikenevad ajahetkede vahemikud, mida me tajume aja aeglenemisena ehk dilatatsioonina. Näiteks mida enam lähemale jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis ja mida lähemale gravitatsiooni tsentrile, seda enam pikenevad aja vahemikud ehk toimub aja aeglenemine. Järelikult peaks kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemise korral ajavahemikud vähenema, mida me tajuksime aja kiirenemisena. Näiteks mida enam lähemale jõuab rongi liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg välisvaatleja suhtes, kes jälgib rongi sees toimuvaid sündmusi kõrvalt, kuid rongi sees olevale vaatlejale tundub rongist väljas olev aeg kiirenevat. Aja kulgemise kiirenemine on aja dilatatsiooni vastandnähtus, kuid mõlemad ei saa eksisteerida eraldi või omaette. Kui Universumi paisumine avaldub ruumipunktide omavaheliste kauguste suurenemises, siis seega peaks muutuma ka aeg, mille korral vähenevad ajahetkede vahemikud, mida me tajuksime aja kiirenemisena. Lühidalt võib seda mõista järgnevalt:
Hubble seadus ütleb, et mida kaugemal on üksteisest ruumipunktid( ehk mida suuremat Universumi ruumimastaapi vaadelda), seda kiiremini need üksteisest eemalduvad( ehk seda kiirem on Universumi paisumine). Kuna aeg ja ruum on relatiivsusteooria järgi üksteisest lahutamatult seotud, siis järelikult peavad ka erinevates ajahetkedes olevad ruumipunktid eemalduma üksteisest kiirenevalt ehk mida pikemat aja vahemikku vaadelda, seda kiirem on Universumi paisumine. See aga tähendab Universumi reaalset kiirenevat paisumist, mis väljendub juba Hubble konstandi muutumises ajas.
Universumi paisumisel esineb kaks aega: aeg, mis seisneb Universumi eluea pikenemises ja aeg, mis avaldub Universumi paisumise kiiruses( Universumi paisumine ajas kiireneb). Need kaks aega on omavahel järgmiselt seotud: mida pikem on Universumi eluiga, seda kiiremini paisub Universumi ruumala( kiirus ju sõltub ajast). See tähendab seda, et kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemise kiirus( ehk Hubble konstandi muutumine ajas) määrab ära Universumi paisumiskiiruse ja selle „ kestvus ajas“ Universumi eluea pikkuse. Sellest järeldub tõsiasi, et Universumi paisumiskiirus suureneb „ ajas“ ja kogu Universumi eksisteerimise „ aja jooksul“ on aeg tegelikult kiirenenud. Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe mõttelise eksperimendi. Oletame, et meil on kaks vaatlejat, kellest üks asub meie paisuvas Universumis ja teine hüpoteetiline vaatleja asub sellest väljapool. Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale tunduvad Universumis toimuvad sündmused kulgevat normaalset jada, kui välja arvata erinevates taustsüsteemides esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast Universumist väljapool, tundub aeg Universumis voolavat palju kiiremini ja see kulgeb aeglenevas tempos. Universumi aja kulgemise aeglenemist reedab Universumi sees olevale vaatlejale Universumi paisumiskiiruse suurenemine, mis väljendub juba Hubble konstandi muutumises ajas.
57