Universumi paisumist) ehk galaktikate punanihet näeksime ükskõik millises teises galaktikas. See tähendab seda, et galaktikate parvede üksteise eemaldumise nähtus ei sõltu vaatleja asukohast Universumi ruumis, mistõttu on Universumi paisumine universaalne ehk absoluutne nähtus kõikide kehade suhtes kogu Universumis.
10. Kosmoloogiline printsiip ütleb meile seda, et Universum on homogeenne ja isotroopne, aga seda ainult ruumi mõistes, mitte ajas. Universum on keskmiselt igalpool ühesugune( s. t. ruumis). Isotroopse ja homogeense Universumi idee pärineb Giordano Brunolt( 1548 – 1600). Selle vaate järgi peaks suurtes ruumimastaapides paistma Universum samasugusena iga vaatleja jaoks( sõltumata vaatleja asukohast Universumis) ja seda ühel ning samal ajal. Universumi isotroopsus tähendab seda, et sellel puuduvad eelissuunad, kuid homogeensus seisneb Universumi eelispunktide puudumises. Seda on hakatud aja jooksul nimetama kosmoloogiliseks prtinsiibiks. Kõik tänapäeva kosmoloogias tõsiselt võetavad Universumi mudelid peavad olema kooskõlas selle niinimetatud kosmoloogilise printsiibiga.
11. Väikeses Universumi ruumipiirkonnas kehtib erirelatiivsusteooria.
Kera paisumise mudel ja reaalne Universumi paisumine on omavahel võrreldes väga erinevad füüsikalised nähtused, mille vahel analoogia otsimine ja leidmine võib viia sageli eksiteele. Kuid antud juhul on tegemist Universumi paisumise näilise füüsikalise mudeliga, mis tähendab seda, et antud Universumi paisumise mudel( selle ruumiline osa) vastab täpselt 100 % näilisele Universumi paisumise füüsikalisele olemusele. See mudel on oma füüsikaliselt olemuselt absoluutselt näiline.
Universumi paisumine Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele vaatlejale
Universumi paisumise füüsikaline olemus seisneb ruumi kontraktsioonis ehk antud juhul kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemises. Niisamuti ka gravitatsiooni( ehk aegruumi kõveruse) tsentrist eemaldumise korral suurenevad ruumipunktide vahelised kaugused. Selle nähtuse vastandiks on gravitatsiooniline pikkuse kontraktsioon, mille korral vähenevad ruumipunktide vahelised kaugused gravitatsiooni tsentrile lähenedes. Sellest võib järeldada seda, et mõlemal juhul( s. t. nii Universumi paisumise kui ka aegruumi kõveruse korral) on tegemist ühe ja sama füüsikalise olemusega, sest kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemine on oma olemuselt kolmemõõtmelise ruumi eksisteerimise tekkimine ja selle vastandiks on ruumi eksisteerimise lakkamine. Näiteks kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemine esineb nii Universumi paisumise kui ka gravitatsiooni( ehk aegruumi kõveruse) tsentrist eemaldumise korral. Niisamuti ka kahe ruumipunkti vahelise kauguse vähenemine esineb Universumi paisumise korral( näiteks mida enam ajas tagasi vaadata, seda enam väiksem oli Universumi ruumala) ja seda esineb ka siis, kui läheneda aegruumi kõveruse ehk gravitatsiooni tsentrile.
Eri- ja üldrelatiivsusteoorias kehtib aja ja ruumi lahutamatuse printsiip, mille korral ei saa aeg ja ruum eksisteerida üksteisest eraldi. Füüsikaliselt väljendub see selles, et ruumi teisenemise korral( s. t. ruumipunktide omavaheliste kauguste vähenemise või suurenemise korral) peab ka aeg teisenema( s. t. kas ajahetkede omavahelised kaugused vähenevad või pikenevad). Ka aeg ei saa teiseneda ilma ruumi teisenemiseta. Kuna Universumi paisumine avaldub ruumipunktide omavaheliste kauguste suurenemises, siis seega peab koos sellega ka aeg teisenema. See tähendab, et ajahetkede omavahelised kaugused ei saa enam omada siin klassikalist tähendust. Aeg ja ruum on
56