reaalsele vaatlejale ajas suureneb. See tähendab ka seda, et mida enam ajas tagasi vaadata, seda suurem oli y väärtus ja sellest tulenevalt oli Universumi paisumiskiirus väiksem( s. t. aeglasem). Sellest järeldub, et Universumi algsingulaarsuse korral oli y väärtus lõpmata suur ehk y = ∞ ja seega oli Universumi paisumiskiirus lõpmata väike. y väärtus muutub ajas väiksemaks ja selle tulemusena suureneb Universumi paisumiskiirus ajas. Kauges tulevikus muutub y väärtus lõpmata väikeseks ehk läheneb nullile, mille tulemusena suureneb Universumi paisumiskiirus lõpmata suureks. Universumi paisumiskiirus läheneb sellisel juhul lõpmatusele.
Universumi tegelik paisumiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Kuid Universumi näiline paisumiskiirus on praegusel ajal 74 km / s *( Mpc). Selline kiirus on SI süsteemis( s. t. ühikutes) aga järgmine:
=(
=(
milles galaktikate eemaldumiskiirus on x = 74 km / s = 74 000 m / s, vahemaa ruumis on y = 1 Mpc = 3,086 * 10 16 m * miljon = 3,086 * 10 22 m ja valguse kiiruse arvväärtus vaakumi korral on c = 300 000 km / s = 3 * 10 8 m / s. Kuna Universumi paisumiskiirus on palju kordi väiksem valguse kiirusest ehk Universumi aeg ja ruum on teisenenud, siis seega peame leidma y( s. t. gamma) väärtuse, mis näitab meile seda, et mitu korda on Universumi paisumise kiirus aeglasem tegelikust paisumiskiirusest ehk mitu korda on aeg ja ruum Universumis teisenenud( y on kordaja, millel ei ole ühikut):
= =
See tähendab nüüd seda, et näiteks kui meie tavaruumis( s. t. paisuvas Universumi ruumis) on näiliselt möödunud üks sekund, siis tegelikult on möödunud 2,3( 979) * 10-18 sekundit( näiteks: 4,75 * 10 17 sekundit on ligikaudu 1,5 * 10 10 aastat). Nii on see siis, kui praegune Universumi paisumise kiirus jääb samasuguseks kogu selle eksisteerimise aja jooksul. Kuid tegelikult Universumi paisumiskiirus ajas suureneb. Ühes aastas on 31 536 000 sekundit, kui tegemist ei ole liigaastaga.
Universumi sees ja väljas olevaid vaatlejaid võib põhimõtteliselt mõista kui aegruumi sees ja väljas olevaid vaatlejaid. Aegruumist väljas olev vaatleja võib olla näiteks ajarändur, kes võib rännata ajas minevikku ja tulevikku.
Eelnevalt oli kirja pandud ja esitletud Universumi üleüldise aja ja ruumi teisenemise ning Universumis esinevate aegruumi kõveruste omavahelise interaktsiooni füüsikaline konseptsioon, millest järeldub, et Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale näiv Universumi paisumine ei olegi tegelikult päris õige paisumine, vaid meile nähtav Universumi paisumine on tegelikult kõrgema aja ja ruumi teisenemise füüsika avaldumisvorm. Ainult nii on võimalik seletada, et miks meile nähtav Universum ei paisu valguse kiirusega c ja miks esineb Universumis „ tume energia“. Selle matemaatiline aparatuur vajab veel loomist, mis tegelikult ongi kolmanda relatiivsusteooria ehk kosmorelatiivsusteooria üks tuleviku prioriteetidest.
Matemaatiline analüüs
Universumi paisumise korral esinevad tegelikult kaks aja vormi. Esiteks see, et üks etendab Universumi eluiga( ehk Universumi enda eksisteerimise kestvust) ja teiseks on see, et aeg esineb
45