mõjutab aja kulgemist ja Eukleidilise 3-mõõtmelise ruumi geomeetriat. Masside poolt tekitatud aegruumi kõverdused ja Universumi üleüldine aegruumi teisenemine lähevad omavahel interaktsiooni. Kui masside poolt tekitatud aegruumi kõverus seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis, siis Universumi üleüldine aegruumi teisendus seisneb vastupidises ehk aja ja ruumi tekkimises. Sellest tulenevalt „ tasandab“ Universumi aja ja ruumi üleüldine teisenemine Universumis eksisteerivaid aegruumi kõverusi. See tähendab seda, et Universumi üleüldine aja ja ruumi teisenemine „ töötab vastu“ masside poolt tekitatud aegruumi kõverdustele. Selle füüsikaliseks väljundiks ongi masside üksteisest eemaldumine ehk „ tõukumine“. Seetõttu mõjubki Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale inertsiaalne jõud F in:
= = +
= +
milles l on vaatleja kaugus mingist struktuurist( mille mass on m) ja H on Hubble ´ konstant. Alguse saab see väga suures ruumimastaabis, sest siis on gravitatsioon väga nõrk ehk aegruumi kõverdus väga väike. Aja jooksul läheneb selline tõukumine kõikide kehade gravitatsiooni tsentritele Universumis. Seda nähtust oleme seni mõistnud „ tume energiana“.
Kui vaatleja eksisteerib süsteemis, milles esinevad aja ja ruumi teisenemised, siis ei ole see vaatlejale otseselt tajutav. Aja ja ruumi teisenemist on otseselt tajutav ainult siis, kui vaatleja asub sellest süsteemist väljapool ja vaatleb kõrvalt seda süsteemi, milles esinevad aja ja ruumi teisenemised. Selles mõttes jäävad vaatleja omaaeg ja omapikkus alati ühesugusteks sõltumata sellest, millised on parajasti aja ja ruumi teisenemised. Vaatleja omaaeg ja omapikkus on tegelikult illusioon, mis ei pruugi näidata süsteemis olevale vaatlejale tegelikku aja kulgemist ja tegelikke kehade ruumalasid. Süsteemi enda aja ja ruumi teisenemised avalduvad süsteemis olevale vaatlejale ainult siis, kui selles samas süsteemis eksisteerib peale vaatleja ka gravitatsiooniväli ehk aegruumi kõverdus, mille võib tekitada näiteks musta augu mass. Sellisel juhul avalduvad süsteemis esinevad aja ja ruumi teisenemised süsteemis olevale vaatlejale musta augu poolt tekitatud aegruumi kõveruse muutumises, mille korral gravitatsiooniline tõmbejõud asendub aja jooksul tõukejõuga ehk aegruumi kõverus muutub tasasemaks. Selline nähtus saab toimuda ainult siis, kui süsteemis endas on aeg ja ruum teisenenud väga suurel määral. Kuna musta augu mass mõjutab aja kulgemist ja eukleidilise 3-mõõtmelise ruumi meetrikat, siis süsteemi üldine aja ja ruumi teisenemine mõjutabki süsteemis endas eksisteeriva musta augu poolt tekitatud aegruumi kõverust, töötades selle kõveruse vastu.
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus, mis seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See tähendab seda, et gravitatsiooni tsentrile lähenedes aeg aegleneb ja ruumipunktide vahelised kaugused vähenevad( ruum kontrakteerub) välisvaatleja suhtes. Keha mass mõjutab aja kulgemist ja 3-mõõtmelise eukleidilise ruumi meetrikat. Meetrika uurib kahe ruumipunkti vahelist kaugust ds. Gravitatsiooni tsentris on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. See tähendab, et aeg ja ruum lakkavad eksisteerimast teatud kaugusel gravitatsiooni tsentrist. Seda võib põhimõtteliselt tõlgendada ka Universumi „ äärena“, kus lõpeb Universumi eksisteerimine. Aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral lakkab olemast ka kõik see, mis eksisteerib ajas ja ruumis. Ajas ja ruumis eksisteerib kogu meie Universum. Sellist „ kohta“, kus lõpeb aeg ja ruum, võib mõista Universumi „ äärena“. Näiteks musta augu Schwarzschildi pind on kui Universumi äär. Kuna gravitatsiooni tsentreid on umbes sama palju kui Universumis taevakehasid, siis on ka Universumi ääri peaaegu sama palju. y muutumine näitab Universumi ajalist arengut. y suurus näitab seda, et mitu korda on aeg ja ruum teisenenud Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale või mitu korda on aeg ja ruum teisenenud Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele vaatlejale. y ei ole konstant. Selle väärtus muutub ajas väiksemaks, mille tulemusena Universumi paisumiskiirus Universumi sees olevale
44