Ei ole õige väita, et „ Maailmataju“ ei ole teadus ega religioon, vaid on midagi nende vahepealset. Kuna „ Maailmataju“ arvestab teadusliku mõtlemisviisi vigadega ja religioosse maailmapildi puudustega, siis on õigem väita seda, et „ Maailmataju“ on nii teadus kui ka religioon korraga. See sisaldab samaaegselt mõlemat, mis tegelikult teebki maailmapildi täiuslikumaks( ühtsemaks). Maailmapilt ei saa olla päris õige, kui me aktsepteerime ainult ühte neist – teadust või religiooni. Täiuslikum maailmapilt nõuab neid mõlemat ja seega võib „ Maailmataju“ käsitleda( mõista) teaduse ja religiooni kõrval „ kolmanda liigina“.
Antud teoses on kasutatud ka teiste autorite töid( ehk teos sisaldab refereeringuid), kuid see sisaldab eelkõige uut infot, mida pole varem üheski vormis eksisteerinud. Refereeritud ehk kasutatud materjal on teoses kas illustreeriva tähendusega, hariva eesmärgiga või on vältimatult vajalik uut infot esitada koos kasutatud materjaliga, mis oleks siis eneseväljenduse lisaväärtuseks. Kasutatud materjal ja „ uus info“ on teoses omavahel üsna tihedalt põimunud.
Maailmatajus esitatakse rohkem füüsikaliste nähtuste ja protsesside olemust, kui nende matemaatilist kirjeldust ja seetõttu näib esitatav füüsika pigem filosoofia kui tõsiteadusliku füüsikana. Kuid see on siiski ekslik, sest Maailmatajus esitatavad ja tuletatavad füüsikateooriad baseeruvad kindlatel olemasolevatel ja üldiselt aktsepteeritud matemaatilistel võrranditel. Näiteks inertse ja raske massi võrdsus( ehk samasus) on küll kogu üldrelatiivsusteooria füüsikaliseks aluseks, kuid see ei tule välja matemaatikast ehk mitte ühestki matemaatilisest võrrandist. Selline seos on Albert Einsteini poolt avastatud puhtalt füüsikalistest kaalutlustest. Analoogiliselt on tegelikult täpselt sama ka ajas rändamise füüsikaga. Ka see ei tule välja matemaatikast( näiteks relatiivsusteooria võrranditest), vaid see tuleneb samuti ainult füüsikalistest kaalutlustest. Füüsikas on kasutatud ka uusi tõlgendusviise. Näiteks tõlgendas Max Born elektronilaineid omal ajal leiutõenäosuse lainetena. Osakeste leiulained on lained, mis määravad osakeste laiutõenäosust ajas ja ruumis. Lainefunktsioon ψ( x, y, z, t) määrab ära osakese leiutõenäosuse ajas ja ruumis. Osakese leiutõenäosus ψ 2 mingis ruumipunktis ja ajahetkel on alati positiivne. See ei saa olla kunagi negatiivne.
Matemaatikud ise on füüsika kohta väitnud järgmist: „... kui füüsikateoreetilistest kaalutlustest lähtudes on tuletatud matemaatiliselt korrektne tulemus, milleni matemaatika enda seniste meetoditega pole suudetud jõuda, siis peab see füüsikateooria ilmtingimata kirjeldamagi midagi tegelikku.“ Viide: http:// www. loodusajakiri. ee / horisont / index. php? id = 343.
Järgnevalt vaatame lähemalt seda, mida need Maailmataju osad endast kujutavad.
Universumi füüsika
Universumi füüsika valdkond käsitleb Universumi füüsikalist olemust. Tegemist on füüsikateooriaga, mis arenes välja ajas rändamise füüsikateooriast. Antud teooria annab mõista seda, et mis on Universum oma olemuselt. Näiteks psühholoogiateaduses on alles viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus, et mis on teadvus ja kuidas see inimese närvisüsteemis tekib. Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega. Teaduslik küsimus seisneb selles, et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus? Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk, mis töötab kindlate seaduspärasuste kohaselt? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia, mida teab ja tunneb tänapäeval klassikaline mehaanika, siis tekib kohe järgmine küsimus, et mis „ asi“ siis see energia ise on? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et Universumis ei ole tegelikult aega. Universum ise on ajatu, mis tuleb välja ajas rändamise teooriast. Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas( tuleviku
6