Ei ole õige väita , et „ Maailmataju “ ei ole teadus ega religioon , vaid on midagi nende vahepealset . Kuna „ Maailmataju “ arvestab teadusliku mõtlemisviisi vigadega ja religioosse maailmapildi puudustega , siis on õigem väita seda , et „ Maailmataju “ on nii teadus kui ka religioon korraga . See sisaldab samaaegselt mõlemat , mis tegelikult teebki maailmapildi täiuslikumaks ( ühtsemaks ). Maailmapilt ei saa olla päris õige , kui me aktsepteerime ainult ühte neist – teadust või religiooni . Täiuslikum maailmapilt nõuab neid mõlemat ja seega võib „ Maailmataju “ käsitleda ( mõista ) teaduse ja religiooni kõrval „ kolmanda liigina “.
Antud teoses on kasutatud ka teiste autorite töid ( ehk teos sisaldab refereeringuid ), kuid see sisaldab eelkõige uut infot , mida pole varem üheski vormis eksisteerinud . Refereeritud ehk kasutatud materjal on teoses kas illustreeriva tähendusega , hariva eesmärgiga või on vältimatult vajalik uut infot esitada koos kasutatud materjaliga , mis oleks siis eneseväljenduse lisaväärtuseks . Kasutatud materjal ja „ uus info “ on teoses omavahel üsna tihedalt põimunud .
Maailmatajus esitatakse rohkem füüsikaliste nähtuste ja protsesside olemust , kui nende matemaatilist kirjeldust ja seetõttu näib esitatav füüsika pigem filosoofia kui tõsiteadusliku füüsikana . Kuid see on siiski ekslik , sest Maailmatajus esitatavad ja tuletatavad füüsikateooriad baseeruvad kindlatel olemasolevatel ja üldiselt aktsepteeritud matemaatilistel võrranditel . Näiteks inertse ja raske massi võrdsus ( ehk samasus ) on küll kogu üldrelatiivsusteooria füüsikaliseks aluseks , kuid see ei tule välja matemaatikast ehk mitte ühestki matemaatilisest võrrandist . Selline seos on Albert Einsteini poolt avastatud puhtalt füüsikalistest kaalutlustest . Analoogiliselt on tegelikult täpselt sama ka ajas rändamise füüsikaga . Ka see ei tule välja matemaatikast ( näiteks relatiivsusteooria võrranditest ), vaid see tuleneb samuti ainult füüsikalistest kaalutlustest . Füüsikas on kasutatud ka uusi tõlgendusviise . Näiteks tõlgendas Max Born elektronilaineid omal ajal leiutõenäosuse lainetena . Osakeste leiulained on lained , mis määravad osakeste laiutõenäosust ajas ja ruumis . Lainefunktsioon ψ ( x , y , z , t ) määrab ära osakese leiutõenäosuse ajas ja ruumis . Osakese leiutõenäosus ψ 2 mingis ruumipunktis ja ajahetkel on alati positiivne . See ei saa olla kunagi negatiivne .
Matemaatikud ise on füüsika kohta väitnud järgmist : „... kui füüsikateoreetilistest kaalutlustest lähtudes on tuletatud matemaatiliselt korrektne tulemus , milleni matemaatika enda seniste meetoditega pole suudetud jõuda , siis peab see füüsikateooria ilmtingimata kirjeldamagi midagi tegelikku .“ Viide : http :// www . loodusajakiri . ee / horisont / index . php ? id = 343 .
Järgnevalt vaatame lähemalt seda , mida need Maailmataju osad endast kujutavad .
Universumi füüsika
Universumi füüsika valdkond käsitleb Universumi füüsikalist olemust . Tegemist on füüsikateooriaga , mis arenes välja ajas rändamise füüsikateooriast . Antud teooria annab mõista seda , et mis on Universum oma olemuselt . Näiteks psühholoogiateaduses on alles viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus , et mis on teadvus ja kuidas see inimese närvisüsteemis tekib . Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega . Teaduslik küsimus seisneb selles , et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus ? Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk , mis töötab kindlate seaduspärasuste kohaselt ? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia , mida teab ja tunneb tänapäeval klassikaline mehaanika , siis tekib kohe järgmine küsimus , et mis „ asi “ siis see energia ise on ? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda . Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see , et Universumis ei ole tegelikult aega . Universum ise on ajatu , mis tuleb välja ajas rändamise teooriast . Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku
6