kaduma. Kuid enne seda hakkab veri inimese ajust „ ära minema“ ja seejärel nähakse tunnelit. Pärast seda ei saa inimene enam liikuda ja ta ei taju lõpuks enam midagi. Teadvus kustub. Kuid vere naasmise korral ajju hakkab inimene tõmblema. Ja siis ilmneb inimesel teadvus. Kõigepealt on inimene segaduses ja ei mõista olukorda. Inimene suudab lennukit juhtida alles siis, kui tal see segadustunne üle läheb. On teada seda, et kui inimesed on kaotanud teadvuse, siis nad näevad lühikest unenägu, mis on üsna kindlakujulised ja sarnanevad surmalähedaste kogemustega. Nähakse peret või sugulasi ning tuntakse hõljumist. Tuntakse, et ollakse väljaspool oma keha ja tajutakse kaaluta olekut. Enamasti on tegemist väga meeldiva ja eufoorilise tundega. Need kogemused süübivad sügavale inimeste mällu.
Kehast väljumine kui „ aegruumist väljumine“
Ajas rändamise teoorias käsitlesime seda, et kuidas inimene rändab füüsiliselt ajas. Sellisel juhul rändab ajas füüsikaline keha( ehk inimene), mis omab vastavalt relatiivsusteooriale seisumassi. Kuid SLK-de korral rändab ajas füüsikalise keha asemel hoopis füüsikaline väli( inimese närvisüsteemis eksisteeriv elektriväli ehk footonid), mis ei oma seisumassi( footonitel ju puudub seisumass). Kuid see, mis ei oma seisumassi, mõistame kiirgusena( elektromagnetlainena). See liigub „ vaakumis“ kiirusega c ja ei saa olla ruumis reaalselt paigal. See kõik tähendab seda, et elektriväli eraldub inimese närvisüsteemist( täpsemalt neuronite laengutest) elektromagnetlainena( footonite voona), sest see hakkab ajas rändama, mida me inimese korral käsitlesime ajas rändamise teoorias. Keha seisumass on skalaar, kuid tavaline mass on vektor. Kui inimene( kes omab seisumassi) rändab ajas, siis selleks ta üldiselt nö. „ väljub tavalisest aegruumist“( ehk satub sellisesse piirkonda aegruumis, kus aegruum on Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni) ja tuleb tagasi aegruumi, millisena me seda igapäevaselt tunneme. Kogu see protsess võtab aega ainult 0 sekundit ehk toimub ajateleportatsioon. See tähendab sisuliselt seda, et kui seisumassiga füüsikaline keha teleportreerub ajas ja ruumis, siis see keha on „ teinud nihke“ tavaruumist hyperruumi ja hyperruumist uuesti tavaruumi. Piltlikult öeldes peab keha „ hetkeks“ eksisteerima „ väljaspool aegruumi“, et teleportreeruda ruumis või ajas. Kui on aga tegemist seisumassita kehaga( näiteks valgusega), siis sellisel juhul see küll siirdub tavaruumist hyperruumi, kuid hyperruumist uuesti tavaruumi enam ei toimu. Selle asemel jääbki keha igavesti siirduma hyperruumist tavaruumi. Kuna valgusolend eksisteerib ainult valgusena ja valgusel ei ole füüsika seisukohast lähtudes seisumassi( kuna see liigub vaakumis valguse kiirusega ehk kiirusega c), siis seega ei oma ka valgusolend ise seisumassi. Bioloogiline inimene aga omab seisumassi. Inimese kehast väljumise korral eralduvad inimese elektrilisest närvisüsteemist elektriväljad( mis ei oma seisumassi) elektromagnetlaineteks „ väljapoole aegruumi“, kuid „ sealt“ tagasi meie tavalisse aegruumi enam ei ilmu ehkki on teadmata põhjustel võimeline füüsiliselt kontakteeruma meie tavalises aegruumis eksisteerivate füüsikaliste kehadega. Seetõttu ei saa „ vaimude“( „ kummituste“) ega ka kehast väljunud inimese olemasolu näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega uurida, sest nad eksisteerivad nö. „ väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „ väljaspool aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nagu näiteks valgust( informatsiooni), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või neutriinod( kuid mitte täielikult), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.
Ainus võimalus inimese kehast väljumist kontrollida on see, et patsient näeb enda elustamiskatseid pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline joon on ajas korduv. Ja seetõttu on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast iga päev ja nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud iseloomujoont. See tähendab seda, et kui inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast tema taastumist( pärast tema elustamist) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest, mis
150