on väga oluline asjaolu, millel on nüüd neuroteaduslik tagapõhi.
Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ei saa toimuda kinnise lõkspinna arvelt, mille korral satuvad närvisüsteemis eksisteerivad elektriväljad tekkiva kinnise lõkspinna sisse, mistõttu pole väljad enam „ kontaktis“ ümbritseva aegruumiga( sealjuures ka nende väljade allikatega) ja seetõttu eralduvad need elektromagnetlainetena hyperruumi. Sellist varianti paraku ei eksisteeri, mis oleks muidu kõige lihtsam ja paremini arusaadav. Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist toimub siiski lahtiste lõkspindade arvelt, mille korral ei satu elektriväli kinnise lõkspinna sisse, vaid elektriväljade jõujooned läbivad aegruumi lõkspinda, mis on geomeetriliselt lahtine. See tähendab seda, et tekkiv aegruumi lõkspind „ lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, mille tulemusena satub osa elektriväljast aegruumi lõkspinna sisse.
Tekkiv aegruumi lõkspind „ lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni. Visuaalselt sarnaneb see sellega, et kui metallplaat asetada homogeensesse elektrivälja, siis elektrivälja jõujooned läbivad metallplaadi pindala ehk metallplaat lõikab elektrivälja jõujooni. Metallplaadil on olemas mingi paksus ja see asetseb risti elektriväljaga. Sama olukord on ka tekkiva aegruumi lõkspinnaga, mille korral on metallplaadi asemel aegruumi lõkspind. Aegruumi lõkspinnal on olemas mingi kindel paksus ehk selle läbimõõt. Lahtisel aegruumi lõkspinnal on seega kaks mõõdetavat suurust: lõkspinna pindala S ja selle paksus ehk läbimõõt d. Klassikalise teooria ehk klassikalise tõlgenduse järgi lõikab tekkiv aegruumi lõkspind temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, mille tulemusena satub osa elektriväljast aegruumi lõkspinna „ sisse“. See tähendab seda, et osa elektrivälja energiast satub aegruumi lõkspinna sisse( sest tekkival lõkspinnal on olemas paksus ehk läbimõõt), mille tulemusena kaob sellel elektrivälja osal põhjuslik kontakt ümbritseva aegruumiga ja seega ka välja allikaga. Kui väljal ei ole enam füüsikalist seost teda tekitanud allikaga ehk laenguga, siis väli eraldub laengust elektromagnetlainena. Antud juhul eraldub väli hyperruumi ehk väljapoole aegruumi, sest see satub aegruumi lõkspinna sissepoole jäävasse „ ruumi“, milles esineb aegruumi lõpmatu kõverus ehk aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine.
Väljavoog on võrdeline mingit kontuuriga piiratud pinda läbivate elektrivälja jõujoonte arvuga. Mida suurem on kontuuri pindala ja mida tugevam on elektriväli kontuuris, seda suurem on väljavoog. Piltlikult öeldes näitab väljavoog pinda läbivate jõujoonte arvu, mis on määratud
jõujoonte tihedusega, mida iseloomustab väljatugevus. See tähendab seda, et väljavoog on võrdeline väljatugevusega E, mis läbib mingit vaadeldavat pinda. Väljavoog on skalaarne ehk suunata suurus. Voog on skalaarne suurus. Väljavoogu kirjeldab matemaatiliselt järgmine valem:
milles S on kontuuri pindala ja on elektrivälja E-vektori projektsioon pinnanormaalile. on F-i normaalprojektsioon suunale.
Kuid teistsugune tõlgendusviis seisneb järgnevas. Kui tekkiv aegruumi lõkspind „ lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, siis seega elektrivälja jõujooned läbivad aegruumi lõkspinda. Selline olukord sarnaneb sellega, et kui mingi füüsikaline keha läbib aegruumi lõkspinda( sarnaselt ulmefilmides nähtud tähevärava läbimisega), siis satutakse teise aja ja ruumi dimensioonidesse. Sellisel juhul on aegruumi lõkspind( mis on lahtine) kui värav või aken, mille läbimise korral mõlemalt poolt satutakse teise aega ja ruumi. Kui kinnist aegruumi lõkspinda( näiteks kera korral) tõlgendatakse füüsikas aegruumi tunnelite sisse- ja väljakäikudena, siis seega lahtist lõkspinda võib tõlgendada värava või aknana, mille läbimise korral mõlemalt poolt satutakse teise aega ja ruumi. Antud juhul on see selleks elektriväli, mille üks osa satub hyperruumi ehk väljapoole aegruumi.
Laeng on välja allikas ehk välja tekitaja. Kui väli ja laeng( ehk välja allikas) ei ole enam omavahel põhjuslikult seotud( näiteks ei ole enam omavahel „ kontaktis“), siis väli eraldub laengust ehk teda tekitanud allikast elektromagnetlainena. See tähendab, et väli hakkab iseseisvalt eksisteerima elektromagnetlainena sõltumata enam laengu kui välja allika olemasolust.
142