jäävas ruumalas eksisteerib inimese keha. See tähendab sisuliselt seda, et inimest ümbritseb( s. t. katab) aegruumi lõkspind, mis on kinnine.
Kinnine lõkspind eksisteerib looduslikult näiteks mustade aukude tsentrites. Selle suuruse määrab ära musta augu mass. Kinnise lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest kinnine lõkspind on oma olemuselt aegruumi auk. Kuid väljade eraldumist inimese närvisüsteemist põhjustab ilmselt lahtine lõkspind, sest inimese kehast väljumise ajahetkel ei kao närvisüsteem ega inimene ise mitte kusagile. Kui kahe erimärgiliselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses tekib aegruumi lõkspind, siis see lõikab elektromagnetvälja jõujooni. Füüsikaliselt tähendab see seda, et elektromagnetvälja jõujooned läbivad lõkspinda. Kuid lõkspinna läbimise korral satutakse hyperruumi ehk väljapoole aegruumi. Kuna tegemist on lahtise lõkspinnaga, siis selle tulemusena ei kao( s. t. ei rända ajas) neuronid ega laengud ise, vaid ainult väli, mis läbib lõkspinda. Ja seda ka ainult teatud osa väljast, mis eksisteerib kahe erimärgiliselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses.
Kui inimest katab kinnine lõkspind, siis põhimõtteliselt eksisteerib inimene aegruumi augus, mille kaudu satub inimene hyperruumi. Hyperruumis liigub inimene ajas. Hyperruumi satub füüsikaline keha ka siis, kui see läbib lahtise lõkspinna( sealjuures ei ole vahet, et kust poolt läbitakse lahtist lõkspinda, sest lahtisel lõkspinnal on ainult kaks poolt). Sellisel juhul on lahtine lõkspind oma olemuselt nagu avatud aken või sein, mille läbimisel satutakse samuti hyperruumi ehk ajatusse ja ruumitusse dimensiooni.
Kui inimene rändab ajas ühest ajahetkest teise, siis sellises ajahetkes, millal inimene hakkas ajas rändama, teda enam ei eksisteeri ehk ta on „ ära kadunud“. Kehast väljumise korral esineb laengute polarisatsioon inimese närvisüsteemis nõnda, et kehast väljumisel( ehk elektriväljade eraldumisel närvisüsteemist) ei kao otseselt ära ajus olevad neuronid( koos oma laengutega), aju ise ega närvisüsteem, vaid nendes eksisteeriv elektriväli. Kui inimene väljub oma kehast ehk inimese närvisüsteemist eralduvad füüsikalised väljad( milledel on energia ja seega ka mass), siis seega peaks inimese keha( täpsemalt öeldes aju) mass vähenema. Analoogiliselt on näiteks tühja akumulaatori mass väiksem kui elektriliselt laetud akumulaatori mass. Seda tehniliselt mõõta on aga peaaegu võimatu, sest selline „ massikadu“ on lihtsalt niivõrd väike.
Maailmas saavad elektrostaatilise elektrilaengu miljonid inimesed, kuid mitte igaüks nendest ei rända kohe ajas. Täpselt sama on tegelikult ka inimese kehast väljumisega. Näiteks mitte kõik kliinilises surmas olevad inimesed ei koge surmalähedasi kogemusi ehk ei välju oma kehadest. Inimese ajas rändamine ja kehast väljumine saavad toimuda ainult ühes kindlas elektrilaengute polarisatsiooni olekus, mis kord avaldub ja kord ei avaldu. See teebki need nähtused ikkagi üsna haruldasteks.
Aju puhkepotentsiaaliseisund
Kui inimene on elus ja terve, liiguvad sekundis miljonid elektriimpulsid mööda ajus olevaid närvikiude, mille tagajärjel neuronid laenglevad ehk ajupiirkonnad on elektriliselt aktiivsed. Seda kliinilist olekut nimetatakse toime- ehk tööpotentsiaali seisundiks, mille mõiste tuleneb närvikiu elektrilisest tööpõhimõttest. Erutuse tekkimise või levimise ehk toimepotentsiaali korral tungivad närvikiu sisemusse positiivsed laengud. Selle tagajärjel suureneb kiu siseosa potentsiaal järsult ja saavutab väliskeskkonna suhtes väärtuse + 40 mV. Pärast seda liiguvad positiivsed laengud tagasi väliskeskkonda, mille tagajärjel muutub närvikiu siseosa taas väliskeskkonna suhtes negatiivseks. Kõik see toimub umbes ühe millisekundi jooksul ja selline pingeimpulss levib mööda närvikiudu edasi kuni „ suubub“ mõnda närvirakku ehk neuronisse, mille tagajärjel hakkab see laenglema.
Elektriimpulsside tekkimine ja nende levik ajus põhjustab närvirakkude laenglemist, mille tagajärjel on inimese teadvus ja psüühika esinemised aktiivsed. Sellest tuleneb ka analoogne mõiste
136