m( x ´, 0,0) = m( t).
Kõik see oli ainult keha m suhtes vaadatuna. Keha m asub ajahetkel t 4 hyperruumi K ´ suhtes ruumikoordinaatides m( x ´, 0,0). Kuna keha m jaoks võrdub ajahetk t-ga, siis keha m suhtes tulevad keha M ja tavaruumi K aegruumi koordinaadid nõnda:
Hyperruumis K ´: Tavaruumis K:
M( x 1 ´, 0,0, t) M( x 1, 0,0, t) K( x 2 ´, 0,0, t)
See oli sellepärast nii, et esimeses ajahetkes( ehk t) olid nad sellistes ruumikoordinaatides. Eelnevalt vaatasime ainult keha m suhtes, mis liikus ajas tagasi. Kuid keha M suhtes vaadatuna tuleb joonise 8 järgi aegruumi koordinaadid:
Tavaruumis K: Hyperruumis K`:
m( 0,0,0,0) |
m( x ´, 0,0, t) |
M( x f, 0,0, t 4) |
M( x g ´, 0,0, t 4) |
K( x 6 ´, 0,0, t 4) |
Keha m on liikunud ajas keha M ja tavaruumi K suhtes minevikku. Ajas saabki rännata ainult teiste kehade suhtes, nii nagu kehade liikumist ennast kirjeldatakse mehaanikas ainult teiste kehade suhtes. Joonise 8 järgi asuvad kehad m ja M nüüd erinevates ruumi-( ja seega ka aja-) koordinaatides. Keha m asub keha M suhtes minevikus ja keha M asub keha m suhtes tulevikus. Aeg ja ruum on omavahel väga tihedalt seotud. Kuna tegemist oli keha m ajarännakuga minevikku, siis analoogiliselt toimib see ka tuleviku ajarännaku korral. Kuid aja peatamist käsitletakse relatiivsusteooria osas pikemalt.
1.1.5 Valguse kiirus vaakumis
Erirelatiivsusteooria ei anna vastust küsimusele, et miks esineb aja ja ruumi teisenemine, kui keha liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis? Vastuse sellele fundamentaalsele küsimusele leiame ajas rändamise teooriast. Selleks, et rännata ajas( ehk liikuda ühest ajahetkest teise), peab keha olema ajast( ja ka ruumist) „ väljas“. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut. Väljaspool aega ei eksisteeri enam aega. Eespool tõestasime, et K ´- s ehk hyperruumis liikudes rändab keha ajas. Seega hyperruumis ei eksisteeri enam aega( ega ka ruumi). Kuna tavaruum K liigub hyperruumi K ´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi ehk K ´-i peab keha liikumiskiirus tavaruumis K( milles eksisteerib aeg ja ruum) suurenema. Kuna K ´-s ehk hyperruumis aega ei eksisteeri( s. t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud), siis seega lähenedes hyperruumile( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K) aegleneb aeg. Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast: näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K ´ suhtes hakkab keha paigale jääma. Järelikult K liigub K ´-i suhtes kiirusega c. Kuna aeg ja ruum on
21