koordinaatsüsteemi valikust. Need võrrandid kirjeldavad gravitatsioonivälja( ehk aegruumi kõveruse) tekitamist materiaalsete objektide poolt ja selle tekitatud välja mõjust objektide liikumisele.
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus ehk seda kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga. Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset energiat gravitatsiooniväljas. Ja seega võime rääkida gravitatsioonist kui aegruumi väljast( ehk aja ja ruumi väljast). Universumis on olemas kahte liiki mateeria väljasid: energiaväljad ja aegruumiväljad.
Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja sama. Kuid erirelatiivsusteooriast on teada seda, et ka energia ja mass on tegelikult üks ja sama, mida tuntakse seoses E = mc 2. Sellest järeldub see, et kui mass on suuteline kõverdama aegruumi( mida kirjeldab meile üldrelatiivsusteooria), siis peab seda suutma ka energia. Seda sellepärast, et mass ja energia on ekvivalentsed suurused. Ka energiaga peaks kaasnema aegruumi kõverdus – nii nagu seda on suurte masside puhul. Analoogiliselt on see nii ka inertse massi ja raske massi korral. Näiteks elektromagnetväljal on energia( samuti ka mass ja impulss). See tähendab seda, et väli omab energiat. Elektromagnetväli on nagu energiaväli, mis ise ei ole tingitud aegruumi kõverdumisest( nagu seda oli gravitatsioonivälja puhul), kuid see väli suudab mõjutada aegruumi meetrikat.
Inimese ajas rändamise füüsika
Maailmataju ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas – tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi( füüsika) eksisteerimise aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajas rändamist. Ajas rändamise loomiseks peab olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka veel energia. See tuleb välja A. Einsteini erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.
Selleks, et inimene saaks rännata ajas( ehk“ liikuda” teise ajahetke), on tal esimese asjana vaja nö. praegusest ajahetkest“ väljuda”(“ ajast väljuda”). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et“ ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on). Võimalikuks osutub ajas liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest lahus.
Maailmataju ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus reaalseks ajas rändamiseks, mida me ka järgnevalt lühidalt järjekorras esitame, et hiljem mõista inimese füüsikalist kehast väljumist:
1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub sellisesse aegruumi piirkonda, kus aegruum on üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni( ehk aeg on
128