dokumenteeritud tõendeid. Siin kohal võib näiteks tuua Pam Reynoldsi juhtumi, mis on üks paremini dokumenteeritud nn surmalähedase kogemuse juhtumeid ajaloos. Tähelepanuväärne on selle juhtumi puhul ajahetked, mil erinevaid toiminguid läbi viidi. Arsti lõikus kestis umbes 7 tundi ja patsiendi vaatlused viitasid väga tugevast ja selgest nägemisest ajal, mil haige patsiendi ajutegevus oli lakanud ning silmad suletud. Juhtum on väga detailselt ja hästi dokumenteeritud. Sellest tulenevalt on tähelepanuväärne see, et ajahetkel, mil ajutegevus ja südame töö olid lakanud( ehk virgatsainete töö mõju oli sisuliselt olematu), suutis surnud patsient kirjeldada väga täpselt tema kallal tehtavaid operatsiooni toiminguid, mis toimusid samuti täpselt sellisel ajahetkel, mil tema südame ja aju töö olid juba lakanud. Sellisel juhul ei saa seda enam seletada virgatsainete tegevusega ehk lihtsustatult ajukeemiaga, sest sellisel ajahetkel( mil inimese aju ja süda enam ei töödanud) on nende mõju praktiliselt olematu. See näitab selgelt ka seda, et reaalne kehast väljumine ilmneb just pärast aju ja südame töö lakkamist ehk pärast virgatsainete möllavat staadiumit ajus.
Mõisted
Vaimud, hinged, valgusolendid( keda mõnikord kutsutakse ka ingliteks), kummitused, poltergeistid, deemonid( keda uurivad demonoloogid) – kõikide nende mõistete taga eksisteerib tegelikult üks nähtus, mida me mõistame kehast väljumisena. See tähendab seda, et eespool loetletutest võivad tegelikult olla kehast väljunud surnud inimesed( või kehast väljunud tulnukad ehk maavälised mõistusega eluvormid) nagu me näeme seda SLK-de korral. Näiteks need „ olendid“, keda me nimetame vaimudeks või kummitusteks, on väga tõenäoliselt kehast väljunud inimesed või tulnukad, kelle bioloogilised kehad on surnud. Antud teoses( ülitsivilisatsiooniteoorias) mõistame kehast väljunud mistahes eluvormi valgusolendina. Üldiselt nimetatakse morphusolendiks bioloogilist eluvormi( näiteks nagu inimesed Maal), kuid amorphusolend on kui valgusolend( näiteks kehast väljunud inimene).
Inimese kehast väljumine
Inimese kehaväliseid kogemusi ja surmalähedasi kogemusi ei saa võtta päris üks ühele. Inimese kehaväline kogemus sisaldab endas ainult kehast väljumist ja ei midagi muud. Kuid samas surmalähedane kogemus sisaldab endas peale kehast väljumise ka veel palju muid aspekte nagu näiteks surnute „ hingede“ nägemist, valgustunnelit, ilusaid maastikke ja õndsuse tunnet. Surmalähedane kogemus sisaldab endas kehast väljumist, kuid see on tunduvalt laiem ja mitmekülgsem nähtus kui lihtsalt üks tavaline kehaväline kogemus. Selles mõttes on need kaks mõnes mõttes erineva sügavusega ja haardega nähtust.
Peaaegu kõikidel juhtudel ei mäleta inimesed oma kehast väljumise tunnet. Enamasti mäletatakse seda, et alguses( nagu ikka veidi aega enne surma) piineldakse hirmsate valude käes, mida vigastatud inimese keha põhjustab ja pärast seda tuntakse äkki, et ollakse oma enda kehast lahus. Sellega kaasneb imeline kaalutuse tunne ja erakordne võimalus reaalselt oma keha eemalt näha. Järelikult inimene väljub oma kehast teadvusetus seisundis. See tähendab seda, et kehast väljumise hetkel on teadvus lakanud eksisteerimast ja see taas hakkab eksisteerima alles kehast lahus olles, kui inimene tunneb ennast kehast lahus olevat.
Kui kehast väljumine toimub inimese kliinilise surma ajal, siis väga tõenäoliselt esineb seda ka bioloogilise surma ajal. Kuid ainult kliinilise surma ajal on võimalik oma kehasse tagasi tulla, sest ainult siis on võimalik elustada inimese keha. Bioloogilisest surmast pole enam võimalik tagasi
120